Milano Interi 2009/10 hooajal Meistrite liiga võitjaks viinud ja praegu Tottenham Hotspuri juhendav Jose Mourinho avaldas The Athletic’u vahendusel antud intervjuus nördimust, et toona ei saanud keegi Interi mängijatest maailma parima mängija tiitlit Ballon d’Ori.
Kümne aasta eest viis Mourinho Interi Euroopa absoluutsesse tippu, kui suudeti hooaja kõik võimalikud karikad ära võita. Meistrite liigas lülitati play-offis välja Mourinhole märgilise tähendusega Londoni Chelsea, mullune võitja Barcelona ja finaalis alistati lõpuks Müncheni Bayern.
Maailma parimate mängijate valimisel ei kuulunud ükski Interi mängija esikolmikusse. Ballon d’Or läks Barcelona ründeässale Lionel Messile, kes edestas meeskonnakaaslasi Xavi’d ja Andres Iniestat. Seejuures võitsid viimased kaks suvel Hispaania koondisega MM-i. Mourinho tõi aga välja, et Interi poolkaitsja Sneijder võitis klubiga kõik võimalikud tiitlid ja purjetas Hollandi koondisega MM-il finaali välja, kes oli ühtlasi Bayerni ründaja Thomas Mülleriga hooaja suurim skooritegija. Hoolimata sellest jäi Mourinhole arusaamatuks, miks individuaalsete auhindade poolest jäeti Interi mehed täielikult tagaplaanile.
“On veider, et Samuel [Eto’o] ei suutnud kogu oma karjääri jooksul Ballon d’Ori võita. Wes (Wesley Sneijder – toim.) oli imeline tol hooajal. Samal aastal võidab ta treble (Meistrite liiga, Itaalia meistritiitel ja Itaalia karikas) ning mängib maailmameistrivõistluste finaalis koondisega. Käisime 2010. aastal sellel gaalaüritusel. Poisid polnud isegi esikolmikus. Ainus, mida nad suutsid, oli sümboolsesse koosseisu kuulumine positsioonide kaupa,” ütles Mourinho.
Järgmisel hooajal Mourinho enam Interi peatreener ei olnud ja asus Madridi Reali etteotsa. Itaalia valitseva meistri ridades oli mitmeid mängumehi, kelle vanus üle 30 eluaasta ja paistis, et ka nende jaoks on seal karjäär lõppemas: Javier Zanetti, Marco Materazzi, Ivan Cordoba, Dejan Stankovic ja Julio Cesar. Mourinho sõnas, et kõik nad hoidsid väärtushinnangute põhjal kokku vaatamata teenitud mänguajale
“Mängijate puhul tulevad käiku erinevad vaatenurgad, kui nad oma karjääri lõpule lähenevad. On neid, kes lihtsalt tahavad mõne aasta veel oma lepinguga seotud olla ja teenida mõne miljoni veel enne kui lahkuvad. Ja on neid, kellel on teistsugused eesmärgid: laske mul saavutada karjääri kõrghetk, lubage ma püüan teha midagi, mida pole seni veel suutnud. Arvan, et selles oli asja iva. Need, kes olid meeskonnas regulaarselt, olid fantastilised, aga teised, kes palju ei mänginud, olid alati võistkonna ja noormängijate jaoks olemas. Nad olid alati olemas ka treeneri jaoks ja alati valmis aitama. See oli tõepoolest suurepärane saavutus ja üks põhjustest, miks ma nii õnnelik olin. Tundsin, et mu rõõm ja emotsioonid polnud minust tulenevalt, vaid nendest. Küsimus polnud mu teise Meistrite liiga võitmises, vaid selles, et nad saaksid oma unistustest aru.”
