Homse derbi eel võttis Jalgpall24 ühendust Chelsea fänniga ning uuris, kuidas kahekümnendates jalgpallifänn enda jaoks Londoni klubini jõudis, mida ta arvab peatreenerist Antonio Contest ja mis võib olla kehvavõitu hooaja põhjuseks.
Kuidas jõudsid jalgpallini ja Chelseani?
Jalgpalli vastu tekkis suurem huvi kuskil 2000. aastate alguses, kui Eesti telekanalid Inglismaa liigamänge üle kandsid. Sel ajal ma kindlat tiimi veel ei fännanud, pigem olid kindlad mängijad, kellele pöialt hoidsin – esimeseks neist oli Alan Smith, kes mängis tol ajal tugevas Leeds Unitedis, olles noore mängumehena juba üks tiimi suuremaid tähti. Teiseks lemmikuks kerkis meeletu vasaku pommlöögiga Roberto Carlos, sai omal ajal isegi Mustamäe kaltsuturult vuhvel must Real Madridi särk ostetud – Siemensi logo ees.
Kuna kirg jalgpalli vastu aina kasvas, oli nagu kohustus, et ühte kindlat tiimi tuleb ka toetada ning selleks hakkas vaikselt kujunema Chelsea, kes Claudio Ranieri juhtimisel 2003-04 hooajal näitas väga tugevat mängu nii koduses- ja Meistrite liigas, lõpetades Premier League’is Arsenali järel teisena ning kaotades Meistrite liiga poolfinaalis ulmehooaega tegevale Monacole. Samal hooajal soetas ka Roman Abramovitš klubi, nii et päris pre-Roman ajastu fänniks ennast pidada ei saa.
Kui nüüd tulla olevikku, siis praeguseks hetkeks olen klubi toetanud juba ligi 15 aastat ning olen korra jõudnud ka Stamford Bridge’le mängu vaatama, milleks oli väravaterohke Chelsea – Donetski Šahtjori Meistrite liiga kohtumine, kus Chelsea Victor Mosese lisaaja väravast 3-2 võidu võttis.
Eelmisel hooajal võitsite Premier League’i ja näis, et mõõn on järjekordselt seljatatud: tiim oli ühtne, õhkkond oli hea. See hooaeg on olnud pigem pettumus. Milles asi?
Chelseat ilmestab vägagi hästi see, et peale edukat hooaega suudetakse suvise üleminekuaknaga kaks sammu tagasi astuda – nii juhtus ka see hooaeg. Eelmisel suvel paanikana näivaid oste ning tegemata jäänud täiendusi näen just põhjustena, miks Chelsea on hetkel seisus, milles nad on. Pole ka haruldane nähtus, et juhtkonna ja treenerite vahel tekivad kiirelt pinged, mille tõttu ka peatreenerite vahetus on vägagi tavaline nähtus. Iseenesest süsteem ju toimib, sest klubi on kodumaal koos Manchester Unitediga viimase 15 aasta sees kõige edukamad olnud. Kuid ma sooviks näha rohkem stabiilsust, mis annaks peateenerile aega oma visiooni järgi meeskonda ehitada ning ka julgust noortele mänguaega anda.
Jose Mourinho läks, Antonio Conte tuli, nägi ja kohe võitis. Nüüd on mees ühe jalaga klubist väljumas. Kas tahaksid itaallase jätkamist?
Conte jätkamist klubi peatreenerina ma soovin, kuid realistlikuna ma siiski seda juhtumas ei näe, võttes arvesse selle hooaja tulemused ning Conte kriitilised sõnavõtud meedias juhtkonna suunas. Kui Conte peaks lahkuma ning fantaasial lennata lasta, et keda ma mantlipärijana sooviksin näha, siis selleks oleks Napoli peatreener Maurizio Sarri, kes viljeleb tempokat, atraktiivset jalgpalli.
Mis on klubi tugevused? Kes on need mängijad, keda sa ei tahaks suvel lahkumas näha? Ja kes võiks suvel endale uue klubi otsida?
Chelsea üheks tugavamaks küljeks pean just seda, kuidas kogu klubi struktuuriliselt üles ehitatud on ning mismoodi noormängijate arendamine ja selle pealt kasumi teenimine toimib. Romani üheks eesmärgiks oli juba algul, et kui meeskond peale suuri investeeringuid Euroopa tippu viiakse, tuleb klubil edaspidi majanduslikult ise hakkama saada. See on ka õnnestunud, sest kui vaadata umbes viimast viite hooaega, siis Chelsea kahjumeid ei anna võrreldagi liigakonkurentidega (v.a. Tottenham).
Kui välja tuua mängijad, keda näen klubile kõige tähtsamana, siis vastus oleks vägagi populaarne – Eden Hazard, N’Golo Kante, Cesar Azpilicueta ja Andreas Christensen. Raske on välja tuua, keda ma ilmtingimata soovin lahkumas näha: pigem leian, et klubil tuleks teha tuleval suvel vigade parandus, täiendades meeskonna tuumikut, sest nii mõnelegi positsioonile puudub vääriline asendus. Samuti jätab soovida varumeestepingi kvaliteet, sest kui Danny Drinkwater on meeskonna paremuselt kolmas valik keskväljal, siis midagi on ikka suvel valesti kalkuleeritud.
Homme on ülitähtis derbi, kus Chelsea võõrustab Tottenhami. Kuidas tunned, kas õhus on kolm punkti?
Homne derbi Chelsea-Tottenhami vahel saab tulema vägagi pingeline, sest kaalul on palju: Chelsea ei saa punktide kaotust lubada, samal ajal kui Tottenhamile sobiks ka „sõbralikust“ viigist, hoides neljandana viiepunktilist vahet Chelsea ees. Ei taha küll esimesena ära sõnuda, kuid tunnen selle mängu osas vägagi optimistlikult, sest viimati kui Tottenham Stamford Bridge’l võitis, ei olnud vast enamik Jalgpall24 lugejad veel sündinudki – aasta oli siis 1990. Tunnen, et Chelsea võidab 2:1!
