1996-2003 Londoni Chelsea särki ründemehena kandnud ja 2019/20 hooajal Maurizio Sarri kõrval klubis abitreeneri rolli täitnud Gianfranco Zola avaldas beIN Sports’i vahendusel antud intervjuus, et meeskonna võtmemängijatele Eden Hazardile ja Willinaile ei meeldinud kuidagi olla osaline Sarri mänguplaanist.
Sarri toodi Chelseasse 2017/18 hooaja eel asendamaks Antonio Contet, kes ei suutnud klubi Meistrite liigasse viia. 61-aastaselt itaallaselt eeldati palju, sest Serie A-s Napolit juhendades oldi Torino Juventuse peamine konkurent. Algus oligi paljutõotav, aga pärast jõuluperioodi hakkas kõik allamäge veerema, mille seas kaotati näiteks koguni 0:6 Manchester Cityle. Lõpuks suutis Sarri küll Chelsea Premier League’is kolmandaks viia ja kevadel võideti ka Euroopa liiga, kui finaalis alistati linnarivaal Arsenal. Sellest hoolimata ei soovinud mees oma kolme aasta pikkust lepingut Chelseaga hoida ja võttis vastu Juventuse pakkumise.
Pärast toonast hooaega lahkus ka meeskonna staarmängija Eden Hazard, kes lõi käed Madridi Realiga. Nüüd avaldas aga Zola, et nii Hazardil kui ka Willianil oli tegelikult suuri probleeme kohanemaks Sarri meetoditega treeningutel.
“Tegemist oli talendikate mängijatega, nagu Hazard ja Willian, kes teavad, kuidas mänge iseseisvalt võita. Nad aga kannatasid sellist tüüpi harjutuste ja treeningute pärast, mida läbi viisime, kuid see oli jällegi teistele vajalik. Olen aus, nad olid suurepärased, sest neil hakkas igav. Aga nad jätkasid selle tegemist ja see oli põhjus, miks kui kõik hakkasid ära langema, siis me sammusime jõudsalt lõpuni välja,” sõnas Zola.
“Alguses olid mängijad peaaegu kõige selle poolt, mida ütlesime. Nad järgisid kõike, aga kui nädalad möödusid ja mängude arv kasvas, muutusid nad väsinuks ja mingis mõttes ka igavleti. Aga igavlus on osa meie tööst. Mõnikord peabki sul igav hakkama ja kui hakkab, siis suudad visalt jätkata selles, mida teed, ja saad paremaks. Mäletan, et kui õppisin jalgpalli mängima, näiteks palli löömist, siis tegin seda vähemalt 300-400 korda päevas. Oli hetki, kui väsisin, aga pidin seda järjepidevalt tegema, sest kui tahtsin, et see saaks osa minust, siis tegemist oli protsessiga, mille pidin läbima.”
