Arsenal pikendas oma võitude seeria võimsa kümne mänguni pärast eilset 3:1 võitu Leicesteri üle. Niivõrd head hoogu pole näidatud juba üksteist aastat ning Jalgpall24 uuris Eestis elavatelt Arsenali fännidelt, mis on nende meelest oivalise seeria tagamaadeks.
Thierry Henry legendaarsest väravast Manchester Unitedi vastu sündis 26-aastase Martini armastus Arsenali vastu, mis kestab tänini.
Poolehoidja tõi välja kuus peamist põhjust, miks Arsenal on vaid kahe punkti kaugusel tabeliliidrist ja miks asjad kõik sujuvad nii, nagu selles klubis õige ennevanasti: Martin tõi välja, et
- Viiese kaitseliini hülgamine on toonud edu;
- Mesut Özili uus avanemine on aidanud ründeliini muuta efektiivsemaks
- Läinud hooaja ostud Alexandre Lacazette’i ja Pierre-Emerick Aubameyangi läbisaamist võib kutsuda lausa bromance’iks, mis on muutnud ründemängu paremaks
- Arsene Wengeri lahkumine on toonud tiimi uut hingamist ning pallurid tahavad uuele lootsile end tõestada
- Hea üleminekuaken tõi tulemusi ehk kõikide murelastega tegeldi ja tiim on muutunud paremaks
- Emery treeningud ja mängufilosoofia on 2018. aasta mõttes kaasaegsem kui oli seda 22 aastat tiimi juhtinud Wengeril: niisama palli kiigutamine edasi-tagasi on vähenenud ning mäng on muutunud sirgjoonelisemaks
Teine poolehoidja, igapäevaselt spordipanustamisega tööalaselt kokku puutuv Hendrik jagas enda mõtteid Jalgpall24-ga väga rikkalikult, kiites peatreeneri suutlikkust tuvastada tiimi nõrgad kohad ja nendega kiirelt tegeleda:
Rünnak: Varasemalt oli peamine probleem, et kuigi Arsenal hoidis palju palli, siis ründes oldi väga passiivsed. Mängjad n.ö seisid ja ootasid palli, sissejookse ja liikumisi peaaegu, et ei toimunudki. Selle tagajärg oli lihtsalt see et palli veeretati ühelt äärelt teisele aga midagi ohtlikku ei toimunud. See hooaeg on iga mänguga selles osas paremaks mindud ning viimaste hooaegade täiendust nagu Lacazette ja Aubemeyang ei häbene n-ö tühjasi jookse teha, lootuses et pall jõuab kohale ja eilsed väravad ilmestasid seda päris hästi.
Kaitse: Arsenalil eelnevalt meeldis väga palli hoida ja tahtsid mängida nagu Barcelona. Kuid üks asi oli puudu: kõrge press ja palli tagasivõitmine. Wengeriga kaitsefaasis mängiti rohkem tsooni ja taheti pall niisama tagasi saada. Emery mainis ise ka mingis intervjuus, et talle meeldib pall kiirelt tagasi võita – terve meeskond pressib meeskondlikult ja eesmärk on igahinna eest pall tagasi saada (Sarnaselt mängib ka Jürgen Klopp, kes läbi aastate on sellise kõrge survega edukas olnud). Klopp on kunagi öelnud et “Wengeri meeskond mängib nagu sümfooniaorkester, mulle meeldib rock and roll”. See üks-ühele Emeryga ei kehti, kuid sümfooniaorkestri mentaliteedist on mindud natuke robustsemaks.
Uued täiendused keskväljal nagu Lucas Torreira ja Matteo Guendouzi aitavad sellele ka kindlasti kaasa, sest korraliku lõhkuvat kaitsjat nagu N’Golo Kantet või vana head Claude Makelelet pole Arsenalil mitu aastat olnud (Gilberto Silva või Patrick Vieira kaliibriga). Nende kohalolek lubab Granit Xhakal ja teistel ründavamatel keskväljamängjatel natuke vabamalt tegutseda.
Pärast hooaja esimest kahte kaotust öeldi, et Arsenali ei saa hinnata esimese kahe mängu põhjal, vaid hinnang tuleb anda oktoobris. Hetkel on asjad positiivsed, kuigi võib vaielda et mängud on ka kergemate killast olnud. Esimene uus tõsisem tuleproov tuleb 20.novembril Liverpooli vastu. Kuigi tulemused on seni olnud head, on siiski suured küsimärgid Arsenali kaitse osas (11 väravat on liigas endale sisse lastud – enim suurtest (Liverpool ja City 3, Chelsea ja Tottenham 7). Paljudes mängudes on võiduga väljudes pidanud tänama ka õnne.
