Londoni Arsenalist oma karjäärile tuule tiibadesse saanud ja nüüdseks läbi Barcelona ning Londoni Chelsea Prantsusmaale AS Monaco ridadesse jõudnud Cesc Fabregas meenutas, et oma pikaaegses koduklubis oli tema tasemel mängumehi kõigest kaks.
Fabregas siirdus Barcelona akadeemiast Arsenali juba 16-aastaselt ning pallis seal Arsene Wengeri käe all kaheksa hooaega. Kohe kirjutas ta ka klubi ajaloo ümber, sest temast sai Arsenali läbi aegade noorim mängija, kes põhimeeskonna eest väljakul käinud. Kokku sai ta Kahurite ridades kirja 303 kohtumist, aga ainsaks tiitliks jäi tal Inglismaa karikavõit. Barcelonasse lahkus endine Hispaania koondislane vastakate tunnetega, sest nüüd tunnistas poolkaitsja, et oleks meeleldi ka Arsenalis jätkanud, aga klubi võimetus kvaliteeti juurde tuua sai paljuski määravaks.
“Olin kapten ja tundsin seepärast alati väga suurt pinget. Pidin seda meeskonda juhtima, et midagi võita. Andsin endast kõik. Mõnikord pärast kaotatud mängu koju jõudes nutsin. Kannatasin pidevalt ning oli rohkesti unetuid öid. Ja siis, kui kaotad mängu ning oled bussis täiesti hävitatud tundega, kuuled, et mõned mängijad naeravad ja arutavad, kas pärast välja minnakse,” ütles 32-aastane Fabregas Arseblog vahendusel antud intervjuus.
“See kestis mõned aastad. Mängisime ilusat jalgpalli ja nautisin seda poolt, kuid panin endale juhtimisega pinge peale, et teha kõike ja ühel hetkel tundsin end üksikuna. Eriti viimasel kahel või kolmel aastal – tundsin, et Robin van Persie ja Samir Nasri olid ainsad, kes olid nii mentaalselt kui ka tehniliste oskuste poolest minu tasemel. Ma ei ütle seda ülbusest, vaid nii ma end tundsin. Paljud asjad tulid mõttesse ja pean tunnistama, et olin veidi tühi ning nii vaimselt kui füüsiliselt tühjaks jooksnud. Hinges teadsin, et annan endast kõik ja et klubi suudab mõned mängijad juurde tuua, aga seda ei juhtunud. Mõnede mängijate puhul sellist käitumist nähes pani mind tundma, et tahan mingit muutust. Kui see poleks olnud põhjus, siis ma poleks ka Arsenalist lahkunud.”
