Hispaania koondislane ja 2014. aasta 24. jaanuarist Manchester Unitedit esindav ründav poolkaitsja Juan Mata rääkis oma uues autobiograafias “Suddenly a Footballer” lahti keerulised kaks perioodi, kui Jose Mourinho oli tema koduklubis peatreeneriks.
Mata saabus Inglismaale 2011. aasta suvel Valenciast ligi 25 miljoni euro eest. Kaks hooaega hiljem nimetati Siniste peatreeneriks Mourinho, kes aga eelistas Matale brasiillast Oscari, tuues ühtlasi välja, et Matal tuleb rohkem kaitsetööga vaeva näha. Regulaarset mänguaega talle Mourinho võistkonnas ei leidunud ja talvise üleminekuakna sees liitus Mata 46 miljoni euro eest Unitediga. Mõistagi Mata lootis, et ei pea Mourinhoga enam kunagi koostööd tegema, kuid pärast Louis van Gaali lahkumist Punaste Kuradite juurest palgati just Mourinho uueks peatreeneriks ning Mata pidi portugallasega 2016/17 hooajast taas ühise eesmärgi nimel võitlema hakkama.
“Louis oli läinud ja kuulujuttudel Jose Mourinho asumiseks Manchester Unitedi peatreeneriks hakkasid oma elu elama. Mõned päevad hiljem olid kuulujutud muutunud faktiks. Mourinho oli jälle mulle peatreener. Hoolimata sellest, et mu perekond, sõbrad ja mitmed teised inimesed olid nüüd mures, otsustasin olukorrale vastu minna nii, nagu alati: positiivselt. Ootuspäraselt mitmed varasemased lood võeti pressikonverentsidel jälle üles. Mul polnud klubis võimalikku tulevikku ja olin juba nõustunud lahkumisega. Taas liiga palju inimesi uskusid, et see informatsioon vastab tõele ja jõudsid järeldusele, et mul pole tema käe all tulevikku,” jutustas Mata.
“Olime Josega koos Chelseas ja peale kuut kuud võttis mu karjäär teise suuna Manchesteri. Jah, ma ei nautinud nende kuude jooksul mänguaega nii palju kui soovinuks või olin enne harjunud, kuid mul polnud Josega kunagi mingit isiklikku vihavaenu. Inimesed olid hiljem kindlad, et sama lugu juhtub taaskord, aga mina uskusin vastupidist. Et see paika peaks, siis keskendusin, nagu mitmetel teistel kordadel oma karjääri jooksul, järgnevale: oma pühendumusele, professionaalsusele ja kohusetundele. Aeg oleks tõestanud, et mul oli õigus. Kui minult küsite, siis jah, olen selle perioodi üle oma karjääris väga õnnelik, sest olenemata võitmisest või kaotamisest, rohkem või vähem mängimisest, ei valinud ma lihtsamat teed. Ma ei andnud alla.”
