Endine Inglismaa koondislane ja mitmeid Premier League’i klubisid esindanud 37-aastane Jermaine Defoe meenutas 2003. aastal tehtud otsust, kui tahtis liigast väljakukkumise äärel olnud West Ham Unitedist lahkuda. Üleminek saigi teoks, aga nüüd ründemees kahetseb seda sammu.
Just West Hamis algas Defoe jaoks profikarjäär ja olles ühe hooaja Bournemouthis laenul veetnud, määrati ta pärast seda klubis esimeseks valikuks ründeliini. 2002/03 hooaeg polnud West Hamile edukas ja järk-järgult hakkas esiliigasse langemine tõenäolisemaks saama. Pärast 2:2 viiki Birmingham Cityga hooaja viimasel mängupäeval oligi selge, et klubi enam sügisel kõrgliigas näha ei saa. Vähem kui 24 tundi pärast selle kohtumise lõppu nõudis Defoe West Hamilt üleminekut, mis aga tõrjuti tagasi. Hiljem süüdistasid mitmed eksperdid ja poolehoidjad inglast ebalojaalsuses. Hiljem Defoe küll vabandas, aga pärast pettumustvalmistavat hooaega esiliigas siirdus ta Tottenham Hotspuri.
Seal suutis ta olla kolm ja pool aastat ning poolteist hooaega pallis ta Portsmouthis. 2009-2014 perioodiks jõudis ta uuesti Tottenhami tagasi, millest viimasel aastal tegutses MLS-is Toronto FC ridades, kust laenati ta lühikeseks ajaks taas Tottenhami välja. Kahel järgmisel hooajal esindas Defoe Sunderlandi ja on 2017. aastast alates Bournemouthi hingekirja kuulumas.
“Kui sellele nüüd mõtlen, siis arvan, et olin sellel ajal võib-olla naiivne. Tundsin, nagu oleksin koolis olnud ja direktori ukse taga koputanud. Kui kedagi teist näeksin seda tegemas, siis mõtleksin: “Ohoo, see on veider, sa ei peaks seda tegema.” Noore mängijana ei peaks sa kunagi klubilt paluma luba lahkuda ja nõuda üleminekut. Ma isegi ei teadnud tol korral sellisest asjast. Rääkisin oma agendiga ja tema sisuliselt ütles mulle ning mu perekonnale, et see on midagi, mida pead tegema, sest tahad Premier League’is mängida. Kui annad sisse üleminekunõude, siis annab see parema võimaluse klubist lahkuda. Oleksin pidanud ümber pöörama ja küsima rohkem, nagu: “Kas ma tõesti pean seda tegema?” Kui keegi tõesti tahtnuks mind oma meeskonda, siis nad oleksid tulnud ja ülemineku ära teinud,” rääkis Defoe.
“Loomulikult oli see tohutu kahetsus. Otsus tuli südamest, aga ma lihtsalt ei teadnud, mida ma tol korral õieti tegin. Tundsin, nagu oleksin üksi. Kõik need kaikad, mida oma kodaratesse hiljem sain, oli puhtalt minuga seotud ja mitte mu agendi ega kellegi teisega. Paberil on mu nägu kui reeturi oma. Enne seda on kõik paberid minust väravaid löömas, mis oli kõik tore ja hea. Aga järsku pead sellega tegelema ja see oli minu jaoks midagi täiesti teistsugust.
Jaanuaris 18 kuu pikkuse laenulepingu alusel Šotimaa ühte tippklubisse Glasgow’ Rangersisse siirdunud Defoe avaldas, et tal oli 2009. aastal võimalus liituda Torino Juventusega. Selle asemel valis ta aga Tottenhami, kuigi on siiani meelitatud, et Itaalia täielik tippklubi oli temast huvitatud. “Olin väga üllatunud, kui sellest kuulsin. Olin täiesti sõnatu, et nii suur klubi nagu Juventus mind tahtis. See oleks väga suursugune minna teise liigasse. Olen selles osas alati enesekindel olnud ja alati tundnud, et kui sinna lähen, siis löön ka väravaid. Ma tahtsin aga Tottenhami tagasi minna. Ma ei tahtnud sealt esimesel korralgi lahkuda ning loomulikult soovisin koju naasta.”
