Belgradi Red Staris 1988-1992 perioodil 141 mänguga 116 väravat löönud ja 1991. aastal Euroopas Kuldse Saapa auhinna võitnud endine põhjamakedoonlasest ründaja Darko Pancev meenutas, kuidas tal oli võimalus minna nii Hispaania kui ka Inglismaa tippklubidesse, aga valik Milano Interi kasuks osutus kokkuvõttes väga valeks.
Pancev oli selgelt üks hinnatumaid mängumehi Euroopas ja palju ei jäänud tal ka puudu Ballon d’Ori võitmisest, kui jäi seal teiseks endise Prantsusmaa koondise ründaja Jean-Pierre Papin’i järel. Edukate hooaegade tulemusena sai 27-aastane Pancev pakkumise Itaalia kõrgliigaklubilt Interilt, kuid seal hakkas kõik allamäge veerema. Kaks aastat hiljem läks ta Saksamaale Stuttgarti laenule ja 1995. aastal lõi ta käed juba Düsseldorfi Fortunaga. Oma karjääri lõpetas ta Šveitsis Sioni ridades. Pancev tunnistas, et Itaaliasse minek oli suur viga, sest samal ajal oli ka teisi ahvatlevaid pakkumisi laual.
“Mu suurim viga oli Interiga liitumine. Läksin meeskonda, kus oli halb atmosfäär ja meeskond mängis kaitsvalt. Mulle kui võõrale vaadati teistsuguse pilguga otsa ja mu arvates polnud nad piisavalt toetavad, et saanuksin kohaneda. Vea tegin aga ise, sest ma oleksin võinud minna Madridi Reali, Barcelonasse või Manchester Unitedisse, mis kõik jälgisid mind tol perioodil,” ütles 54-aastane Pancev Goal.com-i vahendusel.
Olukord Itaalias oli ründemängija jaoks ka omamoodi poliitiline. Kui Makedoonia oli Jugoslaaviast riigina eraldunud, siis Itaalia meedia võttis ta erilise tähelepanu alla ja tema vastu oldi liiga karm. “Jah, absoluutselt. Polnud üldse meeldiv, aga kordan taas, et tänapäeval sellele tagasi vaadates on mulle selge, et nende ajakirjanikud kaitsevad enne Interit ja seejärel mind. Olin kogu selle mängu ohver.”
Pancev usub ühtlasi, et 1980. ja 1990. aastatel poleks praegustel ründestaaridel nii lihtne väravaid lüüa. “[Cristiano] Ronaldo on Messist suurem skooritegija, aga samas on Messi loovam, kellel on suurem mängutaju. Kõik, kes on jalgpalli viimased 20-30 aastat jälginud, suudavad selgelt eristada ja märgata, et minu ajal kuni 2005. aastani polnud mängijad niivõrd kaitstud. Nad pandi proovile. Nüüd ründes mängida annab see sulle suure rahulolu, sest kaitsemäng on muutunud. Kahevõitlused on vähem jõhkramad, karistusala jälgitakse rohkem ja väravaid on lihtsam lüüa.”
