Kas vabalangemisse sattunud United on päästetav? Koostasin päästeplaani, kuidas on võimalik taastada suurklubi tõeline imago ning austada samal ajal klubi põhiväärtusi.
– Määrata ametisse ründavat jalgpalli armastav treener. Uus peatreener on nüüdseks juba vältimatu, ent kindlasti ei tohi teha samasugust viga nagu eelmise kahe lootsiga – nii van Gaal kui Mourinho on tuntud kui kaitsva suunitlusega juhendajad. Treener peab olema modernse jalgpalli viljeleja, kellele meeldib rünnata ning kelle käe all tunneb tiim end hästi. Vanad kalad nagu Mourinho või van Gaal tasuks seekord eemale jätta ning vaadata mõni võidunäljas treener, kelle vutt on ilus ja rõõmus. Jalgpallis on võit kõige tähtsam, ent ilus mängupilt on jalgpalli võlu ja kutsub fänne kaasa elama. Samuti areneb sellest jalgpalliklubi kui bränd, sest ilus jalgpall kutsub ka vaatama ning nautima. Napoli ja Dortmund on pärast ilusa vuti viljelemist leidnud palju uusi fänne, Inglismaal on võimsat edasisammu tegemas nii Liverpool kui Manchester City.
– Anda noormängijatele rohkem võimalusi. Sellel hooajal pole Andreas Pereira eriti võimalusi saanud, kuigi Mourinho kutsus ta Valenciast tagasi ja lubas brasiillasele rohkem mänguaega. Unitedi noorteakadeemias on õige mitu talendikat noort, nagu ründajad Tahith Chong ja Mason Greenwood. Just selles akadeemias tahetakse mängida, sest United, erinevalt Cityst, on andnud noortele võimalusi end näidata. Noortega ei tasu üle pingutada, aga alati tasub näidata, et tugev tahe ja pidev töö annab võimaluse esindada esindustiimi, millest paljud noored on väiksest peale unistanud.
– Määrata pukki ründavat jalgpalli armastav spordidirektor. Nagu treenergi, peab terve klubi oma filosoofiat austama ja järgima. Kiire edu, mida Mourinhoga püüti püüda, tuli millegi arvelt ning tiim on hetkel peaaegu, et nukramas seisus kui Mourinho tuleku eel. Kokkuvõttes saadi Euroopa liiga tiitel, üks liigakarikas ja Community Shield, mis Unitedi kaliibriga klubile on kui leivapuru. Spordidirektor teeb tugevat koostööd peatreeneriga ning koos teatakse, keda on klubisse vaja ning mida on vaja tiimi tugevdamiseks teha. Kuna Woodward on sponsorlepingutega suutnud klubisse raha juurde tuua, siis rahas, mis paljude tiimide jaoks tihti on takistuseks, pole küsimus.
– Skautida targalt ning teha mõtestatud otsuseid. Alexise toomise eel oli tšiililane teinud Arsenalis nigela hooaja, olles tujutu ning enda parimate päevade hale vari. Siis väideti, et ääreründaja on lihtsalt mõtetega mujal ning klubivahetus lahendaks kõik probleemid. Fakt, et noorelt juba Udinese ridades vahel 2 mängu päevas teinud Alexis ei olnud mitu hooaega saanud korralikult suvel puhata erinevate tiitlivõistluste pärast – küll osales Tšiili koondis Copa Americal, siis MM-il. Nüüd on 29-aastane justkui kustunud küünal, mille läitamine näib olevat ülikeeruline ülesanne. Samuti näitab lükke arusaamatust fakt, et Alexis mängis Arsenali eest meelsasti vasakul äärel, valeründajana (false 9) või ründaja taga; Unitediga liitumisel oli vasakul äärel suurepärases hoos Martial ning karjuv vajadus oli paremääre järgi. Seda kõike ignoreeriti ja loodeti (vist) mingisugust imet. Suur palk, pahane riietusruum ja nukker Martial ei olnud see ime, mida loodeti. Samuti tasub võtta õppust Juventuselt, kus vabaagentide abil on tiimi märkimisväärselt suudetud täiendada. Pogba, Sami Khedira ja järgmisel suvel ehk De Gea on suurepärased näited ehk ei pea kulutama 400 miljonit, kui saab ka vähemaga hakkama. Kunagi suudeti tuua läbi aegade üks parimaid pallureid Cristiano Ronaldo tuua 12 miljoni eest, siis suudetakse tänapäevalgi tuua ülitalendikaid 30-40 miljoni eest. Klubi on muutunud noorte värbajatest lõpp-produkti ostjaks, kelle eest makstaksegi 3-4 korda rohkem kui noorena võinuks. Kui see kõik on nii keeruline, siis saata skaudid Portosse, Benficasse või Monacosse praktikale – need tiimid on viimase kümnendiga teeninud müükide pealt igaüks peaaegu, et pool miljardit eurot.
– Vaadata peeglisse ning jätta tähtsad otsused vastavatele inimestele. See käib nii Woodwardi, kes võiks keskenduda enda tööle ehk sõlmida sponsordiile ja hoida vutist eemale kui ka omanike Glazerite suunas. Kui City on klubisse pumpanud sadu, siis samal ajal on Glazerid klubist välja võtnud sadu miljoneid, tehes klubile kahju. Nemad palkasid Woodwardi ning jagavad sama arusaama klubi olemusest – kuni see raha toodab, pole esitused palliplatsil üldse tähtsad. Fännide hääl pole kui üksikhüüd kõrbes, vaid oma arvamuse avaldamine võib liigutada mägesid – kui end selgelt väljendatakse ning pahameelt avaldatakse pidevalt, siis tekib ka surve juhtkonnale ning omanikele. Väidetavalt tundis Unitedi vastu huvi Saudi Araabia naftaperekond, ent selline lüke polnud juhtkonnale meeltmööda. Kui City tnähtakse kui AÜE avalike suhete tööriistana ning PSG-d Katari PR-masinana, siis on valikus veel Hispaanias populaarne lahendus, kus fännid omavad klubi ja sõnaõigust. Samuti on reaalne ka ambitsioonika miljardäri juhtimisel toimiv mudel, nagu Juventuses, kus Agnelli perekond teeb kõik selleks, et Meistrite liiga võita ning ei peatu enne, kui kõik on vallutatud.
– Kannatlikkust ja konkreetsust. Praegune tiim on vaimselt laastatud ning selle elavdamine võib võtta õige mitu kuud või isegi pool aastat. Samuti tuleb koosseisu vaadata kui Unitedi standardite järgija vabaneda kõigist, kes seda särki kandma ei vääri. Kahjuks on suured palganumbrid muutnud pallurid müüdamatuteks, sest ükski klubi ei soovi keskmise tasemega mängijale maksta tippmängija palka. Kui rääkida tõelisest standardist, siis klubisse jääksid vaid: De Gea, Shaw, Bailly, Lindelöf, Dalot, Fred, Martial, Rashford, Lukaku, Herrera ja Pereira. Eelmainitutest on need kas mänguaega liiga vähe saanud või end siiski tõestanud mängumehed. Asja võib saada ka Maticist, kui teda targalt kasutada ehk mängudes, kus ei olda domineerivam pool. Ülejäänud on lihtsalt päevavargad ning pettumust valmistavad mängumehed, kes koguvad sokisäärde ja madratsi alla suurt palka.
Guardiola tuli Citysse ning mõistis kohe, et mõned mehed pole piisavalt head. Ta kas saatis nad laenule või andis võimaluse end tõestada, ent seejärel tehti mehed rahaks ja tiimi toodi mängijad, kes olid eelnevatest paremad. Jah, mõned nimed olid äpardused, nagu Nolito, kes hiljem ka rahaks tehti või Claudio Bravo, kelle debüüthooaeg oli katastroofiline ning kuulus komöödia kategooriasse. Seetõttu tulebki küsida, et kas Phil Jones või Antonio Valencia on oma positsioonidel niivõrd head, et nad veedavad klubis juba kuuendat või enamat hooaega?
