Pealeht / Klubid / Pikalt ja põhjalikult: kuidas Mourinho sõda juhtkonnaga on hävitanud Manchester Unitedi
Foto: Reuters/Scanpix

Pikalt ja põhjalikult: kuidas Mourinho sõda juhtkonnaga on hävitanud Manchester Unitedi

Manchester United on end taas leidnud olukorrast, kus päevakorras on treenerivahetus. Pärast Sir Alex Fergusoni üliedukat 26 aasta pikkust karjääri, mis aja jooksul ehitas ta Punased Kuradid maailma väärtuslikeimaks jalgpalliklubiks, on viie aasta jooksul oma lõpu leidnud kaks treenerit ning kolmas ootab enda aega. Tänavune hooaeg on näidanud, et küsimus pole, kas, vaid millal saab Jose Mourinho kinga ja liitub ebaõnnesõdurite nimekirjaga, kus David Moyes ja Louis van Gaal juba ees ootamas.

 

Mourinho sõda juhtkonnaga

Kolmest treenerist kaks on valinud ameeriklasest ärimees, klubi esimees Ed Woodward. Kui Moyes oli Sir Alexi isiklik valik ning otsene mantlipärija, siis van Gaal ning Mourinho said kutse juhendama just Woodwardilt. Mõlemad on suured nimed, kelle tipphetked olid ametisse määrates minevikus. Van Gaal polnud klubi tasandil miskit kolossaalset sel sajandil saavutanud, kui 2010. aasta Meistrite liiga finaali jõudmine Müncheni Bayerniga välja arvata. Hollandi koondise viis ta vahetult enne Manchesteri tulles MM-poolfinaali, kus penaltiseerias alistuti Argentinale.

Mourinho on selle sajandi üks edukamaid treenerid, kelle kaks Meistrite liiga võitu Porto ja Milano Interiga on temast teinud nende klubide ikooni. Sellest hoolimata on Interi triumfist möödunud kaheksa aastat ja need aastad on portugallasele valusalt mõjunud. Tülitsemised Real Madridis, Chelseas ja nüüd Unitedis on tõestanud, et säravast motivaatorist pole palju enam alles.

Kui läinud hooajal jõuti Premier League’is teisele kohale ja tunti, et klubi on teinud sammu edasi, siis suvel muutus kõik. Asi läks teravaks just Mourinho ja Woodwardi vahel, kuna peatreener tahtis keskkaitset täiendada mitme palluriga, esimees aga polnud juhendaja mõtetega päri. Seejärel hakkas Mourinho juba hooaja eel vabandusi vorpima, väites et klubi on nõrgenenud ning tiitlist võib ainult unistada. Milles asi?

Sellest algas esimehe ja juhendaja vaheline sõda – talvel Woodwardilt lepingupikenduse teeninud Mourinho vihastas niivõrd, et hakkas tiimi sihilikult saboteerima ning riietusruumi mürgitama, üritades maailmale tõestada, et teda suvel ei toetatud. Esimehel on lihtne valik – kas vallandada saboteeriv loots ning maksta talle kopsakas kompentsatsioon või oodata, kuni esineliku koht muutub matemaatiliselt võimatuks? See küsimus aga on vesi Mourinho veskile.

 

Juhtkond suhtub klubisse kui rahalehma

Manchester United on muutunud. Pärast Sir Alexi lahkumist muutus ka juhtkond, kui Woodward võttis koha üle David Gillilt. Woodyks kutsutav ameeriklane on klubile toonud kamaluga lisaraha just uute sponsordiilide näol, mistõttu klubi omanikud, perekond Glazerid on tema tööga rahul. Kuid me räägime jalgpalliklubist, mitte pelgalt ettevõttest – ajalooline klubi, mille käekiri on ründav jalgpall koos noortele võimaluse andmisega ja murdmatu võitlusvaimuga. See võib kõik prügikasti lennata, kui Woodwardi ühte tsitaati arvesse võtta. “Ma sõnastan selle lihtsalt ja selgelt – esitused väljakul ei mõjuta eriti meie kommertslikku poolt.” Saab järeldada, et fookus polegi sellel, mis teeb jalgpalliklubist jalgpalliklubi, vaid raha teenimisel.

Ja just sente, kui võib miljonite kohta öelda, see klubi loebki. Aasta alguses lepingupikenduse teeninud Mourinho tahab klubist lahkuda, tehes kõik selleks, et Woodwardi süüdistada. Aga Woodyt see ei huvita, kuni koht esinelikus pole matemaatiliselt enam võimalik – siis saab, nagu van Gaali ja Moyesiga, ta odavamalt vallandada. Kui raha osas säästetakse, siis üks hooaeg läheb ikkagi raisku koos talendikate palluritega, keda veel Unitedis leidub. Üks raisatud hooaeg Anthony Martiali, Marcus Rashfordi, Fredi, Paul Pogba, Diogo Dalot’ ja miks mitte ka Romelu Lukaku jaoks tähendab õige palju ning võib tulevikus valusalt kätte maksta. Aga nagu tsitaat ütleb, siis see pole nii tähtis.

 

Muutused struktuuris

Unitedi fännide õnneks on räägitud Woodwardi taandamisest lepingu sõlmimiste ja üleminekute osas ning uuest hooajast peaks moodsates jalgpalliklubides juba pikalt vutistrateegi rolli täitnud jalgpallidirektori amet tekkima ka traditsioonilises Unitedis. Kui Woodyt saab sponsordiilide sõlmimises kiita, siis veidrad lepingupikendused, kummalised üleminekud (Alexis Sanchez ja Fred osteti selleks, et nad linnarivaali Manchester City leeri ei liiguks) on teinud klubile pigem halba kui head. Alexise müstiline 500 000 eurone nädalapalk on tekitanud pahameelt klubi kalleimas ostus Pogbas ja viimaste hooaega klubi parim mängija David de Gea soovivad samuti sama suurt palganumbrit, mis on ka loogiline. Kui Alexise esitused on ajanud inimesi pigem naerma ja nutma, siis miks ei peaks kaks parimat mängijat saama samaväärset tasu parema töö eest? Alexise tulek mürgitas riietusruumi ning peletas Martiali peaaegu, et klubist minema, kaotades mänguminuteid just tšiililasele.

Jalgpallidirektori ülesandeks on tegeleda üleminekute ja lepingupikendustega. Praegu pole arusaadav, mis suunas tahab United liikuda. Kui rääkida klubi põhiväärtustest, siis vajatakse ründava jalgpalli austajat, kes aitab praegust segadust klaarida ning lahendada mitu karjuvat probleemi. Põud kaitseliinis ja paremäärel on olnud aktuaalne juba õige mitu aastat, ent siiani pole suudetud adekvaatselt asjale läheneda.

 

Mängijad, kes ei taha Mourinho eest mängida ning “jah-mehed”

 Klubis on mängijad jagunenud kahte leeri – need, kes usuvad Mourinhosse ning ülejäänud. “Jah-mehed” on Nemanja Matic, Romelu Lukaku, Phil Jones, Marouane Fellaini ning Ashley Young. Ülejäänud kas ei usu portugallasesse või on olukorra üle ükskõiksed. Juhendaja pole enda sõnavõttudega võitnud palju pooldajaid ning viimatine leke riietusruumist, mille lekitajaks peetakse Mourinhot ennast, kirjeldas, kuidas ta Pogbat viiruseks kutsus. Miks peaks Mourinho nii käituma? Nagu eelnevalt mainitud, siis käiku on läinud pea kõik võtted, et Woodyt välja vihastada ning enne esineliku-klauslit oma suur raha kätte saada. Samuti oli uudise avaldanud ajakirjanik Duncan Castles, kes on portugallase käepikendus olnud õige mitu hooaega ning juba ajast, mil Mourinho juhendas Chelseat, mis muudab eelmainitud teooria vettpidavamaks.

Kes on need sõdurid? Eelmainitud pallurid pole Mourinholt saanud kriitikat, kuigi Matic on see hooaeg olnud enda eelmise hale vari, Jonesi veaaldisus ning vigastustelembus viib ta ikkagi algkoosseisukohale, samuti oli Lukaku oma halvast vormist hoolimata ülipikka aega põhimees.

Tekib küsimus, et kuidas saavad 100 000 või lausa 200 000 naela nädalas teenivad mängijad tujutseda treeneri pärast ning teha nigelaid esitusi? Kogu toksiline õhkkond on muutnud mängijad motivatsioonita palluriteks, kes tahaksid mängida ründavamalt, tiitlite peale ning olla pidevalt, nagu Unitedile kohale, kõrgeimas mängus.

 

Woodward kiikab tulevikku

Esimees keeldus 29-aastaste pallurite eest suure raha väljakäimist ning sellega vihastas välja ka Mourinho, kes on protestina keskkaitses mängitanud noort poolkaitsjat Scott McTominayd ka “jah-meest” Maticit, kuigi pingil istus vigastusest taastunud keskkaitsja Marcos Rojo. Samuti ei mängita ta Eric Baillyd, kes oli debüüthooajal väga lubava mängupildiga mängumees, ent mõne väikse eksimuse pärast varumeeste pingi viimasele istmele maandunud elevandiluuranniklane pole enam mingis soosingus.

Woodward aga on keskendunud akadeemia arendamisse, suurendades investeeringuid lausa seitsmekordselt. Samuti keskendutakse skautimisosakonna reformimisele ning tundub, et fookus on tulevikul, mitte olevikul. Irooniline, sest Mourinho toodi klubisse just kiire edu, mitte rahuliku, tulevikule orienteeritud tiimi ehitamise pärast. Selline käik näitab, et juhtkond ei mõtle pikalt ette ning teeb liiga ennatlikke otsuseid.

 

Chelsea ja Arsenal teevad Unitedile silmad ette

Suvel oli ajakirjanike ja vutifännide huulil küsimus, et mis saab Chelseast ja Arsenalist? Arsene Wengeri 22 aasta pikkune ning Antonio Conte kahe-aastane aeg oli saanud ühele poole ning mõlemad tiimid vaevlesid motivatsioonipuuduse käes. Tõsi, Arsenali leeris oli see kordades hullem ning nagu praegugi, süüdistasid ühed Wengerit, teised aga mängijaid. Suvel tuli Unai Emery, nüüd pole 19 mängu kaotatud ja tiim näitab mõtestatud, energilist ja hingestatud jalgpalli. Kui Mourinho on kulutanud 400 miljonit ning viriseb enda keskkaitsjate üle, siis Emeryl oli vaid 50 miljonit naela, millega toimetada. Lucas Torreira, Mateo Guendouzi ja mõned tagasihoidlikud nimed hiljem ollakse tõsiseltvõetav tiim, kellest pole arglikust, pehmest Arsenalist haisugi. Mõtlemiskoht Woodwardile.

Chelsea vahetas suvel peatreenerit ning Napolist toodi 59-aastane Maurizio Sarri, kes pole ühtki tiitlit võitnud. Kõigest hoolimata toodi suvel vaid kaks mängijat, keskväljadirigent Jorginho ning laenulepingu alusel Real Madridis mänguaega napilt saav Mateo Kovacic. Sarri liitus klubiga juulis ning juba augustis oli selgelt näha teist Chelseat kes Conte käe all mängis. Järjekordne mõttekoht Woodwardile.

Mille üle peaks Woody mõtlema? Esiteks saab öelda, et pole vaja 400 miljonit, et olla konkureeriv – Chelsea on tabelis kolmas, Arsenal neljas ning nii Liverpool kui Manchester City suhtuvad neisse täie tõsidusega. Teiseks – pole vaja särava nimega treenerit, et tiim mängima panna – Emery taktikaline meistriklass on pannud mängijad rohkem tööd rügama, Sarri armastus ilusa jalgpalli vastu on teinud pallurid ülirõõmsaks. “Kahju, et ta varem ei tulnud,” on poolkaitsja Cesc Fabregas öelnud. Samuti naudib itaallase käe all töötamist Chelsea talisman Eden Hazard. Emery oli PSG-s pigem äpardus kui edulugu, enne Prantsusmaa meistri juhendamist valitses ta Valencia ja Sevillaga Euroopa liigat. Sarri aga tegi Napolist Euroopa ühe ilusaima jalgpalli viljeleja, leides austajaid nii Inglismaalt kui Hispaaniast, pälvides ka Pep Guardiola ja Jürgen Kloppi poolehoiu. Ei suuri tiitleid või glamuurseid klubisid. Kolmandaks – mõtestatud käigud. Sarri toodi Chelseasse ilusa vuti, Emery oma detailsuse pärast. Mõlemad on pakkunud fännidele rõõmu, meelekindlust ja rahulolu, samuti tuvastati tiimi nõrgad kohad ja tegutseti. Arsenal täiendas kaitse- ja poolkaitseliini, Chelsea poolkaitseliini. Kumbki tiim ei teinud paanikaostu ehk alexissanchezlikku lüket polnud vaja. Kui plaan on paigas ning arusaam, kuidas tiim peaks mängima, siis ei teki sääraseid mõtteid.

 

Vaata lisaks

Mourinho pole treeneritööd kunagi niivõrd armastanud kui praegu, sest hetkel on nii raske

Manchester Unitedi juhendaja Jose Mourinho selgitas Sky Sportsile, et armastab treeneritööd meeletult ning kirg töö …

Üks kommentaar

  1. steve mcmanaman

    jan kuusk sa oled ikka üks ehtne labidas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga