Spordiagent Madis Kokkuta oli Arsenalis sel hetkel, kui 22 aastat klubi tüürinud Arsene Wenger teatas, et tema pakib hooaja lõpus asjad kokku ja lahkub klubist. Milline meeleolu valitses klubis? Kokkuta rääkis Jalgpall24-le ka klubi eripärast, huvitavatest treeningmetoodikatest ning jagas suurepäraseid soovitusi Eesti noorpalluritele. Mida peaksid meie noored ja treenerid Arsenalilt õppima, et saaksime meiegi tunda veel tihedamalt rõõmu noormängija jõudmisele vutimaailma tipule lähedamale küündimisele?
Milline õhkkond valitses sel ootamatul hetkel, kui Arsene Wenger teatas, et tema pakib asjad kokku ja lahkub Arsenalist?
M.K: Olin seal kaks nädalat ning avanädalal polnud sellist hõngugi, et võib säärane uudis tulla. Teise nädala lõpus, reedesel päeval tehti see avalikuks, et Wenger ei jätka Arsenali peatreenerina. See oli kõigi jaoks hästi suur üllatus, sest tavaliselt on Wenger alati öelnud, et on oma lepinguaja lõpuni ja tal oli veel üks hooaeg lepingut alles. Uudise teatavaks tegemisel oli Arsenalis esimeseks emotsiooniks üllatus, siis kurbus, aga ka kergendus, sest pikka aega oli klubi halvanud selline tüdimus ja pettumus mängupildi ning tulemuste osas. Kui käisin mängu Southamptoni vastu vaatamas, siis olid väga paljud kohad tühjad ning ühtsust polnud. Pärast uudise avalikustamist oli kohtumine West Hami vastu ning atmosfäär oli täiesti teistsugune – laul löödi lahti (There is only one Arsene Wenger).
Meedias on tihtipeale nähtud Wengerit kui meest, kes vormis Arsenalist selle, mis on ta nüüd. Kas Wenger = Arsenal?
M.K: Kui ta 22 aastat tagasi sai Arsenali peatreeneriks, siis ta oli üks esimesi välismaiseid lootse Premier League’is. Alguses küsiti, et kes ta üldse on selline, kuid ta võttis ette Arsenali, mis oli tuntud oma igava ja kaitsva mängustiili poolest ning ajas fänne hüüdma “Boring, boring, Arsenal.” Ta tuli ja hakkas asju muutma – hakkas viljelema ründavat, ilusat ja palliga mängivat jalgpalli, keskendus mitmetele mänguvälistele asjadele, näiteks toitumine, unekvaliteedi tõstmine, jooga jm lihtsad asjad, mida sel ajal peeti vägagi uudseteks. Selle tulemusena näidati 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses imelist jalgpalli.
Wengeri ja Arsenali vahele pannakse võrdlusmärk just seetõttu, et tema metoodika ja suhtumine jalgpalli muutis Arsenali tõeliseks superklubiks ja aitas saada tuult tiibadesse. See filosoofia, mille Wenger lõi esindustiimile, töötab ka duublis ja noortetiimides ehk klubi on ühtne. Wengerit tuntakse kui tõelise džentelmenina ning väga heatahtliku inimesena, mis omakorda kandus ka üle Arsenali personalile. Seal viibides tundsin, kui heatahtlikud ja meeldivad inimesed seal töötavad – lausa imelised. Kõik tundsid huvi, kas mul on ikka kõik korras ja kõik hästi.
Arsenali noorteakadeemiat hinnatakse nii Inglismaal kui ka maailmas väga kõrgelt ning seda loetakse üheks parimaks akadeemiaks, see on Wengeri filosoofia üks alustalasi, et keskendutakse suuresti noormängijate arendamisele.
Millised olid innovaatilised metoodikad vm, mida võiksid ka Eesti klubid proovida?
M.K: Professionaalsus ja suhtumine oma töösse, see fokusseeritus ja töötahe, nad tegid seda nagu mängleva kergluse ja positiivsusega. Kõik üritasid tekitada treenitavatele ja külalistele võimalikult kodust tunnet.
Noortetreeningutel viibis alati vähemalt 3-5 noortetreenerit, treeniti ainult parimatel kunstmurudel. Akadeemias on ka üks muruväljak, mis on täpselt samade mõõtudega kui Emiratesi staadioni väljak ning täpselt sama murukvaliteet. Väljaku hinnaks oli miljon naela ja akadeemia mängijaid saavad trenni teha.
Suur osa treeningust keskendus füüsise arendamisele – esimene pool treeningust tehti jõusaalis või väljakul, kus fookuses olid võimekuse ja kiiruslikkusele orienteeritud harjutused. Ja kindlasti, mis kuulub Arsenali DNA-sse, on noorte minimängud – 1vs1, 2vs2, 3vs3, 2vs1, 3vs2, 4vs3 jne. See keskendub kiirete otsuste tegemisele, söödu- ja tehnilise oskuste arendamisele.
Huvitav oli ka selline ringharjutus, kus ühes kohas pidi palli tõstma kümnelt meetrilt prügikasti, teises kohas tabama latti, tagasipõrkuva palli peaga tühja väravasse lööma, siis nt pidi tsenderdama 25 meetri kauguselt kitsasse alasse, nurgalöögist skoorima otse väravasse. Kui sai ühe asja tehtud, liiguti järgmise juurde edasi. Kuna tegemist oli päris raske harjutusega, siis oli selgelt näha, milline vaimne koormus langes palluritele – mitmed läksid endast välja, kui nad nt 20 korda proovisid ühest takistusest edasi pääseda, ent edutult. Pandi ka muusika valjult mängima – seda rakendatakse ka Inglismaal noortejalgpallis kus on “Power Play” turniirid: muusika pannakse valjult mängima ning selle aja jooksul skooritud värav võrdub kahe väravaga. Selleks, et harjutada suures möllus ja lärmis mängida ning meeste tasemeks ette valmistuda. See arendab ka keskendumisvõimet ja oskust ühte meelt välja lülitada ehk ignoreerida meeletut lärmi ja teha väljakul oma asja.
Mis avaldas Arsenali juures enim muljet?
M.K: Kindlasti see murukvaliteet, mis on võrdväärne Emiratesiga. Väga sügava mulje jättis Arsenali personal, kes oli ülisõbralik, väga abivalmis, lugupidav ja ääretult meeldiv. Inglise keeles on selline sõna nagu “humble” (tagasihoidlik, vaoshoitud – toim). Nad võiksid olla ülbed, nina püsti jm, kuid mul oli tunne, nagu ma olnuks seal kuningas. Kõik on seal klubis väga paigas, miskit pole niisama üles klopsitud, kõigel on loogika.
Samuti ka see, et noortetiimid saavad võimaluse mängida Emiratesil. Kui teistes tiimides pigem hoitakse esindustiimi väljakumuru, siis Arsenalis tahetakse, et noored harjuksid Emiratesil mängimisega. Kõva koormus nõuab ka väga häid platsihooldajaid, ent see oli Wengeri üks esimesi soove, kui prantslane saabus Arsenali: pallimuru tuleb korda saada ning see peab olema tipptasemel.
Mida võiksid Eesti jalgpallurid Arsenalilt õppida?
M.K: Tihtipeale Eestis ei saada mängija või treenerina aru, mis mastaap tegelikult maailmas on. Üks asi on Arsenal, teine asi on see, et Inglismaal on veel sadu professionaalseid vutiklubisid, sama palju veel Hispaanias, ka igal pool mujal. See, milline tase, konkurents ja tingimused on mujal ning kui palju on häid treenereid igal pool, see on lihtsalt tohutu.
Kahjuks siin, Eestis, võibki tekkida selline tunne, et olles nt treeninggrupi parim või oma riigi parim mängija. Ent siis peaksime kahe jalaga maa peale jääma ning mõistma, et meid on siin vaid veidi üle miljoni inimese. Peab mõistma, et siin riigis parim olles ei tähenda, et mujal on üldse mingi võimalus saada isegi väljakulegi. Tihtipeale ei saadagi Eestis aru sellest jalgpalli suurusest maailmapildis – kui palju on maailmas mängijaid, klubisid; milline on reaalne tase. Seetõttu ma soovitan alati mängijal või treeneril võimaluse korral tutvuda teiste klubide tööga ja meetoditega – mida nooremana mõistetakse, milline see tegelik tase on ja kui palju peab tööd tegema. Näen seda, et töötegemiskultuur on Eestis nõrgavõitu – justkui ei olda valmis tööd tegema, aga me ei saagi süüdistada selles ainult neid lapsi.
Kui Hispaanias või Inglismaal laps sünnib, siis ta tihtipeale sünnibki peresse, kus on hästi toetav perekond just sportimise osas – olen tihti näinud, kuidas Eestis just see vanemate toetus on puudulik ning ei tunta oma laste tegemiste osas nii suurt huvi, kuid lapsele on see ääretult tähtis, et kui ta käib raskes trennis või tuleb võistlustelt, siis tal oleks kodus toetus olemas. Nii Hispaanias kui Inglismaal olen näinud, kuidas lapsevanemad toovad oma lapsi treeningutele, viivad neid võistlustele, on mängude ajal tuliselt kaasa elamas ning see tähendab lapsele väga palju.
Räägin alati enda klientidele, et kõik on võimalik, kuid see on ropp töö ja eneseusk, mis peab eneses olema. Ma näen, et Eestis pole inimesed võimelised nii suurelt mõtlema või pole võimelised nii palju tööd tegema selle nimel. Tihtipeale on sõbrad ja väljas pidutsemine olulisem kui end korralikult välja magada ning järgmine päev värskelt trenni minna, väärtused kipuvad tihtipeale paigast ära olema. Loodetavasti suudame paarikümne aastaga seda parandada ja teistele riikidele järgi jõuda.
