Pealeht / Arvamus / ANALÜÜS: Kas ühest kardetumast treenerist on saanud jalgpallimaailma naerualune?
Foto: Reuters/Scanpix

ANALÜÜS: Kas ühest kardetumast treenerist on saanud jalgpallimaailma naerualune?

2004. aasta 26. mai. Selle sajandi üllatuslikeim Meistrite liiga finaal on algamas, kus vastamisi AS Monaco ja Porto. Monaco võitis teel finaali suurt Madridi Reali ning Chelseat, Porto üllatas Sir Alex Fergusoni juhitud Manchester Unitedit, Lyoni ning poolfinaalis alistati klubi võimsaima eurohooaja teinud Deportivo La Coruna. Finaalis tegi Porto puhta vuugi ja võttis kindla 3:0 võidu. Oli alanud Jose Mourinho ajastu.

Portugallane, kes sai oma jalgpalli algtõed legendaarselt Sir Bobby Robsonilt ning töötas Louis van Gaali abitreenerina Barcelonas, lõi 2004. aasta suvel Inglismaa meedia pikali, kui oma esimesel pressikonverentsil ütles, et tema ongi “The Special One” (tõlge: eriline). See enesekindlus, kerge arrogantsus, usk iseendasse ning oskus süstida tahet, jõudu ning tapjainstinkti oma mängijatesse tegi temast erilise treeneri, kes tegi Chelseast väga võimsa ning arvestatava jõu Premier League’is ning näitas Inglismaale, kuidas tuleb kaitses mängida.

Pärast Chelseat tuli Milano Inter. Serie A’d valitsenud klubi tõusis Mourinho käe all uutesse kõrgustesse ning 2009/10 hooaeg on sööbinud Milano sinimusta klubi fännide mällu igaveseks. Liiga ei olnud prioriteet, vaid oldi näljased Meistrite liiga järele. Alagrupis oldi vastamisi maailma parima tiimi, Pep Guardiola juhendatava Barcelonaga, kelle mängustiili murdmine näis võimatu olevat. Jah, alagrupis kaotatigi vaid korra, kuid koos Barcelonaga pääseti grupifaasist edasi. Selleks, et hiljem arveid klaarida.

Kaheksandikfinaalis murdis Mourinho oma ekstiimi Chelsea, veerandfinaalis võideti Moskva CSKA-d ning poolfinaalis alistati just Guardiola tüüritud ning Lionel Messi maagiast pakatav Barcelona. See võit oli märk sellest, et keegi pole võitmatu ning õigel ajal, õige taktika ja suunitlusega on tiki-takat ja Lionel Messit võimalik maha murda. Finaalis võttis ta ette oma endise mentori Louis van Gaali juhitud Müncheni Bayerni ning Diego Milito tasemel esitus tõi Interile kaks vastuseta väravat. Mourinho tuli, nägi ja võitis. Kuid siis koputas tema uksele Madridi Real.

Pisarais Interi mehed ei suutnud uskuda, et neile nii kalliks saanud Jose pöörab neile selja ja hülgab nad Reali pärast. Kuid Jose oli üks pusletükk Madridi presidenti Florentino Perezi suures pildis. Nimelt oli Perez tüdinenud Barcelona edust ning tahtis oma klubi taas pildile tuua. Ja kuna Mourinho teadis, kuidas Guardiola vastu mängida, siis osutus tema peaarhitektiks.

Foto: Action Images /Reuters/Scanpix

Mourinho viis Reali küll Meistrite liiga poolfinaali, kuhu nad aastaid polnud jõudnudki, kuid poolfinaalis jäädigi alla just Barcelonale. Jah, liigatiitel küll võideti ning selleks oli vaja rekordilised sada punkti ja 121 löödud väravat, kuid klubisiseselt tekkisid pinged. Mourinho kritiseeris oma mängijaid avalikult ja tihtipeale ilma põhjuseta, samuti oli tal kehv läbisaamine megastaari Cristiano Ronaldoga, kes ta ühe mängu ajal ka pimedasse kohta saatis. Asi hakkas hapumaks minema ning viimasel hooajal lõpetas ta tiitliteta, kaotades veel hooaja viimase kohtumise linnarivaalile Madridi Atleticole, kelle jaoks sai 14 aastat pikka ootamist läbi. Reali aeg muutis Mourinho mürgiseks ning see mürgisus on jäänud temaga tänini. Reali fännid olid õnnelikud, kui portugallane vallandati, sest “meie versus maailm” mentaliteet, pidevad vabandused halva mängu pärast ning veidrad vandenõuteooriad väsitasid nii mängijaid kui ka fänne.

Mourinho naasis Chelseasse, kuid ta polnud enam see, kes varem. Mürgisus sai tõeliselt hoo sisse tema kolmandal hooajal, kui Premier League’i tiitlikaitsjatena kohtuti Swanseaga. Kõksu saanud ründetäht Eden Hazard vajas meditsiinilist abi ning med. personal läks teda aitama. Seepeale ärritus Mourinho meeletult ning sõimas üht oma alluvat, klubi füsioterapeuti Eva Carneirot litapojaks. Põhjus lihtne – väljakule tõttanud personal pannuks mängu seisma ning Hazard poleks saanud võtta osa ühest mängu viimasest rünnakust, mis võinuks lõppeda võiduväravaga. “Ma polnud oma med. personaliga rahul. Mängust peab aru saama,” ütles Mourinho Sky Sportsile, kui juhtunu kohta lisa uuriti. “Kui minna väljakule, siis peab olema kindlad, et mängijal on tõsine probleem, aga ma olin kindel, et Edenil polnud häda midagi, ta oli lihtsalt väsinud ja sai väikse kõksu. Mu med. personal oli naiivne ja nad jätsid mind kaheksa väljakumängijaga olukorda, kus võinuks vastu tulla kontrarünnak,” selgitas portugallane toona.

Siis läks kõik allamäge. Klubis hakkas käärima, mängijad hakkasid Carneirot kaitsma ning Mourinhot laitma ja asi läks mürgiseks. Kohutavad esitused kukutasid tiitlikaitsjad Premier League’i tagumisse otsa ja 17. detsembril 2015. aastal, kui kaotati Leicesterile ning 16 liigamänguga üheksa kaotust kirja saanud Mourinho vallandati. Seejärel hakati rääkima, et midagi on portugallasega juhtunud ja kaheldi tema võimekuses ning oskustes.

Pool aastat hiljem ja Manchester Unitedi uks avanes talle täielikult. Klubi, mida ta tahtis juhendada pärast Real Madridi, soovides olla legendaarse Sir Alex Fergusoni mantlipärija, andis talle ihaldatud positsiooni. Euroopa liiga võit Ajaxi üle tekitas häid emotsioone ning pani uskuma, et äkki oli Chelsea-saaga klubi omaniku Roman Abramovitši ning õela Eva Carneiro kätetöö, kuid esimene tõsine ohumärk tekkis tänavusel aastal, kui Meistrite liiga kaheksandikfinaalis kohtuti Sevillaga.

Võõrsilt võeti hädise mängupildiga ja David de Gea oivalise mängu abil väravateta viik ja kõik olid kindlad, et kodus sõidetakse Sevillast brutaalselt üle. Hoopis Sevilla lõi kaks kiiret väravat, United lagunes ning Romelu Lukaku ühest tabamusest ei piisanud. Mourinho oli jälle endale ühe pleki külge saanud ning alarm hakkas paljude fännide peas tööle. Kõik kordus – veidrad vabandused, vandenõuteooriad, kuidas kõik on Unitedi vastu ning pooldatakse hoopis Manchester Cityt, Pep Guardiolat ja Liverpooli, tülid võtmemängijatega.

Foto: AFP/Scanpix

Luke Shaw, Paul Pogba, Anthony Martial ning Eric Bailly on sattunud Mourinho tujukuse ja väljaütlemiste pärast mitmel korral ebamugavasse olukorda. Martial kaotas oma algkoosseisukoha Arsenalist soetatud Alexis Sanchezile, Pogba on pidanud meediast lugema Mourinho repliike tema esituste kohta, Shaw ei saanud end põhitiimis kindlalt tunda ja Bailly jäi läinud hooaja lõpus üldse eemale, sest ta ei mänginud suvel toimunud MM-il.

Tänavune suvi lisas õli veelgi enam tulle ning mitmeid aastaid aktuaalsena püsinud paremääre probleem ei saanud jällegi lahendust. Mourinho tahtnud hoopis endale uut keskkaitsjat, sest praegune valik olevat halb ning puudliku kvaliteediga. Ta sai endale noore äärekaitsja, keskväljamehe ning varuväravavahi. Seejärel otsustas portugallane teha harjumuspärast mõttemängu, survestades klubi esimeest Ed Woodwardi üleminekuturul kiiremini tegutsema. See aga töötas tema kahjuks ning nüüd on Mourinho ka klubi juhtkonnaga tülis.

Foto: Reuters/Scanpix

Kaotus Tottenhamile oli viimase 43 aasta suurim, mis Old Traffordil Londoni valgesärkidelt vastu võetud. Muster kordus – kaks kiiret sisselastud väravat ning seejärel peata olek nagu Sevilla vastu, kehv ning olematu süsteemiga kaitseliin ja eneseusu puudumine. Mängijad ei uskunud, et nad tulevad ja teevad selle kaotusseisu tasa. Mourinho mürgisus ei ole teinud head, vaid halba ning halvanud ka mängijate mentaliteeti. Hetkel näib olevat aja küsimus, millal Old Trafford lükkab uue mehe pukki. Nähes Mourinho ilmet ning žesti, kuidas ta käis pärast hävitavat kaotust fännidele plaksutamas, vihjas tema teadlikkusele ja reaalsusele: Jose Mourinho on Unitedis hukule määratud ning ei keegi muu pole selles süüdi kui ta ise.

Või siiski? Sellele anname vastuse järgmises osas. Püsi lainel!

saleapp.ee

Vaata lisaks

Arsenali legend: vutimaailm vajab Wengeri-suguseid isiksusi

Arsenaliga kaks korda Premier League’i võitnud Robert Pires rõõmustas Arsene Wengeri väljaütlemise üle, kus 68-aastane …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga