Carabao karika neljanda ringi kaotus Derby Countyle võinuks olla aktsepteeritavam, kui matš toimunuks kusagil mujal kui just Old Traffordil; platsil olnuks debütandid või meeskond mänginuks mõnda uut formatsiooni, taktikat. Raiskav Romelu Lukaku, laisk Phil Jones ning õhkkond, mis tekitab meeletult küsimusi – Manchester United, mis toimub?
Viimati võtsime teema üles siis, kui kaotus Tottenhamile pani Mourinho tooli (näiliselt) kõikuma ning spekuleeriti, et uus treener on juba silmapiiril. Me räägime Zinedine Zidane’i nimest, eks. Seejärel võttis tiim end kokku ja mitu järjestikust võitu jättis mulje, et uued abitreenerid Kieran McKenna ning Michael Carrick on suutnud selle tiimi taas loovalt ja ründavalt, efektiivsemalt mängima panna. Muljeks see jäigi.
Tiimis valitseb ebakindlus – Anthony Martial ei ole tegelikult niivõrd mannetu ja tuim, sama võib öelda ka teiste platsil viibinud meeste kohta. Läbivaks jooneks on Marouane Fellaini innukus, David De Gea (kes küll eile ei mänginud) ühtlaselt hea tase ning sel hooajal ka taassünni teinud Luke Shaw’ teravus. Aga ülejäänud mehed?
Räägime ründeliinist. Alexis Sanchez ehk mängija, kellest loodeti Unitedi ründemängu elavdajat, uut supertähte, on sel hooajal siiani nulli peal. Mees, kes teenib umbes 500 000 eurot nädalas ning võiks korra nädalas osta 4-5 korterit Tallinna uusarendustesse. On näha, et mitte midagi ei suju. On näha, et ka Lukakul mitte midagi ei suju. Belgia koondise suurim väravakütt, suur ja tugev, osav ja kiire ründaja on nagu kohmakas eesel või Pärnu-Ikla maanteele jooksnud põder, kes on segaduses.
Põhiküsimuseks on, kas asi on mängijates, peatreeneris või generatsioonide erinevustest tingitud arusaamatustes. Noored on sotsiaalmeedia staarid, kes koguvad Snapchatis ja Instagramis jälgijaid, otsivad feimi, tunnevad end vabamalt ning võtavad kõike mõnusalt. Paul Pogba, Jesse Lingard, Marcus Rashford on mõned Punaste Kuradite leeris pallivad akadeemiast lendu läinud pallurid, kes nagu peaksid riietusruumis olema need “lahedad” tegelased, kes tõmbavad elu käima, teevad pulli ja naudivad hetke. Aga sellist õhkkonda sellest tiimist küll ei kiirga.
Üleüldse tundub, et mängijad ei taha Mourinhot teenida. Sellest pole veel aru saanud Mourinho ise (ilmselt) ning Unitedi juhtkond, kes lihtsalt jätkab peaga vastu seina jooksmist. Vihjeid sellele, mis praegu toimub, oli küllaga, ent neid otsustati naiivselt ignoreerida: tüli Real Madridis ja Chelseas oli selge märk, et portugallasel on soodumus oma tiimiga tülli minna ja riietusruumi õhkkond Tšernobõliks muuta. Shaw, Pogba, Bailly, Martial on mõneks näiteks, kuidas peatreener on suutnud oma negatiivsusega asju ära rikkuda.
Need, kellele Mourinho on meeltmööda, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda: Chris Smalling, Phil Jones, Fellaini ja Ashley Young, sest nemad saavad mänguaega, ent tegelikult pole sellise mastaabiga klubi jaoks algkoosseisu väärilised. Mainides Jonesi nime, on kohustuslik rääkida tema vigastusaldisusest ning mõistmatusest, miks on 27-aastane keskkaitsja siiani Manchester Unitedis.
Ta on viimastel hooaegadel suutnud edukalt mänge ära käkkida ning teha rumalaid otsuseid. Eile oli just tema see, kes otsustava penalti eksis. Kuid Mourinho meest ei süüdista. “Penaltiseerias peab keegi alati eksima. Teadsime, et kui lööma hakkavad keskkaitsjad, siis oleme hädas. Ma ei süüdista kunagi mängijat penaltiseerias eksimises,” oli peatreener mängujärgselt konkreetne. Aga miks peab selline klaasmees siiani kandma Unitedi särki? Maailm on suur ja lai, kas tõesti on Jones parim valik?
Punaste Kuradite fännid teavad nüüd, mida tundsid Liverpooli, Chelsea ja Manchester City fännid aastaid, kui Sir Alex Fergusoni juhendatav mängumasin sõitis kõigist üle ning triumfeeris aastast-aastasse. Nüüd vaadatakse imestunult Liverpooli mängujoonist, seda rõõmu, mis mängijate näost peegeldub ning suurt tahet võita. Chelsea mängujoonis on silmailu ning City on lihtsalt efektiivne ning sirgjooneliselt ründav. Aga United? Seal pole rõõmu, tahet ega mängujoonist. On lihtsalt tuim väljakul viibimine ja palga teenimine.
Mis peab muutuma? Jääb mulje, et Mourinho võib siit mingeid häid tulemusi välja võluda, ent mängijad ei usu enam temasse. Pogba jäi kaptenipaelast igaveseks ilma, enamikel meestest pole mänguisu, mängutuju ja enesekindlust, fännide jaoks on kohtumised surmigavad ja frustreerivad. Nagu vaataks iga nädal F1 etappi, kus Lewis Hamilton sõidab rajal kiirusepiiranguga või Stephen Curry ei tohiks kolmest loopida. Kuni pole rõõmu, pole edasiviivat jõudu ning väärikaid tulemusi.
