Spordiagentuuri Kokkuta Managementi juht Madis Kokkuta käis Inglismaal tutvumas nii Premier League’i tiitlikaitsjate Manchester City igapäevaeluga kui ka Põhja-Inglismaal tegutseva Huddersfieldiga, kus ta käis eestlasest noormängijaga noortetiimis testimisel. Madis rääkis Jalgpall24-le antud põhjalikus intervjuus, mida ta nägi ja koges tipptiimide juures, pajatas toreda seiga City ääreründaja Raheem Sterlingu mängusärgist ning jagas mõtteid, kuidas Eesti jalgpall saaks teha suured sammud tipu poole.
Räägime Cityst – klubi, kus põhjatu rahakott on pannud aluse ülivõimsale infrastruktuurile, väga sujuvalt töötavale noorteakadeemiale ning meeskonda on palgatud tipptreenerid, tippskaudid ja viljeletakse ainult parimat. Kuidas sattusid Premier League’I tiitlikaitsjate treeningkompleksi?
Manchester Citys oli üks skautidest mu tuttav, kes mind klubiga kutsus tutvuma ning näitas mulle Etihadi treeningkompleksi ja kuidas Premier League’i meistrite leeris see igapäevaelu välja näeb. City treeningkompleks on massiivne, kus asub 17 ja pool jalgpalliväljakut. Vutiväljakute hulka kuuluvad siis meeste esindusvõistkonna, naiskonna ja akadeemia areenid, nt. üks väljak on kaetud ainult helesinise kunstmuruga, võttes malli City tunnusvärvidest ja mänguvormist. Poolik väljak on mõeldud ainult väravavahtidele. Samuti on neil täismõõtmetes väljakuga sisehall.
Kompleksis on ka kaks suurt hoonet, mis kubisevad kontoritest – seal asub Manchester City Football Groupi peakontor (grupp haldab mitmeid klubisid, peale Manchester City on ka neil tütarklubid, näiteks Kataloonia klubi Girona FC, New York City, Melbourne City, Yokohama F. Marinos).
Mida sealsed treenerid rääkisid? Mida nad mängijates enim otsivad või väärtustavad?
Sain vaadata erinevate noortegruppide treeninguid alates U-8st kuni U-16ni. Pep Guardiola tulekuga on muutunud ka noortesüsteem ehk kõik vanusegrupid viljelevad Pepi-stiilis jalgpalli – täpsed juhised, kuidas taktikaliselt mängida ning millise formatsiooniga pallimurule minna, on kätte antud. Arutasime treeneritega, et kas niivõrd raamistatud juhised on head või mitte. Jah, Pepi vutt on väga kena, kui see sajaprotsendiliselt toimib, aga võiks olla olemas ka plaan B.
Nad tõid mulle hea näite – matš Manchester City U-15 ja Barcelona U-15 vahel ning nagu teame, siis Pep on ise Kataloonia gigandi kasvandik ning mõlema tiimi filosoofias on lühikeste söötudega võimaluste loomine au sees. Barcelona võitis Cityt ning hispaanlased mängisid vahepeal julgelt pikka palli, mis ajas City treenerid marru – nemad ei tohi pikka palli mängida, aga Barcelona võib. Barca avavärav oligi sündinud avaminutitel just pika palli abil ning seejärel kartis City kaitseliin terve mängu, et võib-olla panevad nad uuesti pika palli ning kaitsjad ei kippunud enam eriti kõrgelt pressima. Treenerid on Citys üsna raamidesse surutud ning erilist individuaalsust neis ei leia. Jah, veidi saab iga treener enda nägemust edasi anda, aga üldine plaan on ikkagi selgelt paigas.
Kui Arsenalis tutvusin Reiss Nelsoni avastanud skaudiga, siis nüüd tutvusin talendika Phil Fodeni avastanud skaudiga. Mõlemad on soliidses eas härrasmehed ning austatud ehk mulle näidati kohe näpuga, et näed see mees tõi Fodeni meie klubisse.
Rääkisin ka skautidega, kes tunnistasid, et tänapäeval skauditakse juba viie-kuue aasta vanuseid. Inglismaal on reegel, et alla 16-aastaseid võib enda klubisse tuua juhul, kui ta elab klubist maksimaalselt tunni-pooleteise autosõidu kaugusel. Paljud Liverpooli ja Manchester Unitedi noori on läinud üle Citysse just suurepäraste treeningtingimuste tõttu. Asi on skautingu osas läinud nii kaugele, et mõned võistkonnad mängivad turniiridel ilma numbriteta, püüdes teha skautide elu palju raskemaks. Selle peale muidugi skaudid irvitasid ja ütlesid, et ega see tegelikult nende tööd palju häiri.
Milline õhkkond valitses Premier League’i meistrite leeris?
Üleüldiselt olid kõik ikka üdini positiivselt meelestatud, sest City klubi toetajate jaoks on olnud see uskumatu rännak uute omanikke all ja samuti Pep’i jalgpall jätab kustumatu mulje, kuid samas ollakse ka ootusärevad tuleviku suhtes, sest nende enda Manchester City on tõusnud maailma üheks suurimaks klubiks ja läbi City Football Group’i ehitatakse ülesse suurt monstrumit, mida varem jalgpallimaailmas pole nähtud.
Üks huvitav seik oli seal Raheem Sterlingu mängusärgiga. U14 võistkonna treeningut jälgides juhtus minuga kõnelema üks City töötaja, kellel oli käes kilekott, milles peitus Sterlingu viimases matšis kantud särk. Üks U-14 tiimi kuuluv poiss oli mängujärgselt saanud Raheemilt särgi, ent kuna klubi eeskirjades on välja toodud, et ei noortetiimide mängijad, töötajad vm personal ei tohi esindustiimi mängijate särke endale saada, siis korjati poisilt särk alguses ära. See särk võis olla selle poisi jaoks elu tähtsaim hetk seni, kui saad oma iidoli mänguvormi ning seetõttu tegid treenerid eeskirja osas erandi ja viisid särgi poisile tagasi. Muide, see härra, kes noorele poisile selle Sterlingu särgi tõi, on ise kõige pisemate treener City’s ja ta mainis, et tema grupis on kaks Vincent Kompany poega, Sterlingu, Kyle Walkeri, Fernandinho ja Mikel Arteta pojad. Ühel päeval oli ta kokku sattunud esindusvõistkonna abitreeneri Artetaga ja teinudi nalja, et kui talle antaks selle tiimiga kümme aastat aega, siis ei peaks City enam kedagi klubisse ostma.
Võrreldes Arsenaliga, kus käisid kevadel, mis mulje jättis City, milliseid erinevusi märkasid ning mida oleks meil Eestis Manchester Citylt eelkõige õppida?
Võrreldes Arsenaliga oli City kompleks kindlasti kolossaalsem, aga erinevalt Manchesteri klubist, kus kõik on koos, siis Arsenalis on noortetiimi baas esindustiimist eraldi. Jah, City oli küll uhkem, aga kvaliteedilt ma ei ütleks, et neil erilist vahet oli – mõlemal on tipptasemel väljakud, treenerid, akadeemia. Võrreldes Eestiga pole inglased meist paremad – nad ei sünni jalgpalligeeniga, aga klubide töö ja struktuur on neil väga professionaalne; treenerid on hästi koolitatud ning teavad täpselt, mida noormängijatele peab õpetama ja kuidas see info edasi anda.
Tõsi, tase Eestis muutub iga aastaga aina paremaks ja meie klubid arenevad, töötavad struktureeritumalt ning klubidel hakkab paika saama filosoofia, aga minevikku vaadates on see meil olnud puudulik ja kindlasti on veel palju ka praegu parandada. Ma ei räägi mitte ainult jalgpallist, vaid sama nähtus on ka teistel pallimängu aladel. Ei õpetata piisavalt baasteadmisi ja liiga kiirelt minnakse kogu kompoti juurde, tahetakse mänge võita, pannakse taktikaliselt noori liiga raami ning forsseeritakse lapsi 12-aastasena üle ja on 14-15 aasta vanuselt enda võimete tipus. Seejärel tundub treeneritele, et nad on mängijatele juba kõike õpetanud, aga tegelikult peaks laps liikuma samm-sammult edasi suuremate jalgpallitõdede poole. Kõige tähtsam on, et laps saaks 6-12 aastasena rahulikult õppida baasoskusi ning tehniliselt saaks kõik tip-top paika.
Üldfüüsilise osas on Inglismaal fookus kiiruslikkusel, plahvatuslikkusel ja koordinatsioonil ning ka lihaste/liigeste hooldusel, mida Eestis peaks rohkem au sisse tõstma. City skaut ütles, et ta hea meelega tuleks ja aitaks Eesti noori ning edendaks meie jalgpalli, näiteks tulla suvel mõneks nädalaks Eestisse oma nõu andma ning mõtteid jagama. Alles käis üks rootslane Lõuna-Eesti klubide juures enda teadmisi jagamas ning soovitusi andmas ja sealsed treenerid olid talle väga tänulikud. Loodan, et tulevikus ollakse rohkem nõus soovitusi ja mõtteid kuulama ning neid enda pagasisse lisama.
Suur vahe Eesti ja Inglismaa osas tuleb ka pallita mängimise oskuses – meil on see väga nõrk. Kui tulin Inglismaalt tagasi Eestisse, siis siinset noorte mängu vaadates tekkis mul kohe küsimus, et kas pall on mängust väljas või miks kõik väljakul seisavad? Siis märkasin, et platsi nurgas on võitlus palli pärast, kus kaks-kolm mängijat palli pärast võitlevad, aga kõik ülejäänud lihtsalt vaatavad pealt. Ka siin käinud Rootsi treener ütles ühe esimese asjana noortele, et miks te seisate ja ootate seda palli, kui see õhus on? Siin oodatakse, et pall tuleks nendeni, Inglismaal liigutakse pallile vastu.
Viibisid kaks nädalat ka Huddersfieldis – klubis, mis jõudis üle pika aja Premier League’i alles läinud hooajal. Millise mulje jättis viimased 45 aastat madalamates liigades tiirlenud klubi ning kas neis õhkus vähem professionaalsust või pädevust võrreldes suurklubide Arsenali ja Cityga?
Võrreldes Cityga oli kõik muidugi väiksem, klubihoone oli võrreldes liiga tiitlikaitsjate omaga tilluke, vähem oli väljakuid, aga inimeste suhtumine on täielik tippklass. Juhtivatel kohtadel olevad inimesed on kas ise mänginud profivutti või olnud muudmoodi tippjalgpalliga seotud. Tasub meenutada, et telerahad on väiksematele tiimidele ülitähtsad ning Huddersfield sai eelmine hooaeg natuke üle 100 miljoni naela telerahasid.
Huddersfield Town on rikka ajalooga klubi, kes on ajaloo jooksul võitnud kolm korda ka kõrgliiga, aga need ajad olid peaaegu, et sada aastat tagasi. Klubi legendiks on Herbert Chapman, kes tegutses klubis peatreenerina ning liikus sealt Arsenali ning ehitas Londoni klubi üles. Arsenalis käies nägin Chapmani büsti ning sama muhe nägu tervitas mind ka Huddersfieldi jõudes.
Huddersfieldis traditsioonilist noorteakadeemiat, nagu Citys või Arsenalis, et võetakse kaheksa-aastane enda akadeemiasse, ei ole ja nad loobusid sellest aasta tagasi, kuna Premier League’is palliva klubi noorteakadeemia peab litsentsi saamisel täitma ulmelisi nõudeid ning otsustati uus akadeemia rahulikult samm-sammu haaval üles ehitada. Praegu on neil U-17 ja U-19 tiimid. Samas on neil plaanis treeningkeskus ümber ehitada ning sellesse 20 miljonit naela investeerida. Paari aasta pärast on neil keskus avatud ning ilmselt kavatsevad nad koos keskusega ka akadeemia taasavada. Praegu nad skaudivad igal hooajal U-17 tiimi uued pallurid. Huddersfield asub ise Põhja-Inglismaal, aga enamik noormängijad on pärit Londoni lähistelt – kes pole mõnda Londoni suurklubisse pääsenud, siis nemad pakuvad noortele head võimalust end edasi arendada ja näidata.
Kuigi võib mõelda, et Huddersfield on Premier League’I mõistes ikkagi väike klubi, siis treeningute intensiivsus ja professionaalsus oli siiski tipptasemel ning pole võrreldes City või Arsenaliga ühtki halba sõna öelda.
Käisid Huddersfieldis näitamas sama mängijat, keda Arsenaliski. Kuidas sa sinna jõudsid, mismoodi see protsess üldse käib?
Mul on tekkinud ajapikku erinevaid kontakte – Arsenalis oli mul otsekontakt nende skaudiga ning City skaudilt sain Huddersfieldi kontakti ja soovituse, kuna usaldab mind ja on seda mängijat ka oma silmaga näinud. Mina jõudsin sinna tänu mängija oskustele, kuna ta oli piisavalt heal tasemel pakkumaks nendele klubidele huvi ja mul oli au teda esindada. Muidugi ilma kontaktiteta oleks olnud seda raske organiseerida.
12-16 aasta vanustel on jalgpalli kõrvalt vaja ka kooliasju teha ning tänapäeval läheb elutempo marukiireks ja tahes-tahtmata kannatab ühel hetkel kool või jalgpall. Kuidas Inglismaal need noored hakkama saavad?
Paratamatult on seal jalgpall palju tähtsamal kohal kui Eestis ning selle nimel ollakse valmis rohkem ohverdama oma vaba aega. Nende lastel, kes kuuluvad tippakadeemiatesse on väga tihe päevagraafik. Tihtipeale on andekad pallurid terased ja tublid ka jalgpalliväliselt ehk kooliasjad on neil korras, läbisaamine vanemate, sõpradega ja õpetajatega samuti korras. Akadeemiatesse kuuluvad on distsiplineeritud ning hoiavadki oma kooliasju korras. Klubid teevad koolidega koostööd, et õppetööd hõlbustada – suuremates akadeemiates peetakse osad koolitunnid lausa akadeemia ruumides, et ei peaks kaugelt koolist veel trenni sõitma. See ongi raske neid kahte ühendada ja ainult kõige tublimad suudavad seda.
Millal jõuab järgmine eestlane Premier League’i tasemele?
Maailmas on meeletult palju neid, kes tahavad jalgpallis tippu jõuda. Jõuavad need, kellel on tugev enesedistsipliin ja tahe enda kallal pidevalt tööd teha ning areneda. Mu tuttavad skaudid ja noortetreenerid on öelnud, et kui mängija just tippakadeemiasse ei kuulu, siis peaks ta kindlasti tegema eratrenne juurde – lihvida tuleb individuaalseid oskusi palliga ja samuti tegelema füüsilise poole arendamisega. Kui Eestis käiakse nt kolm korda nädalas trennis, siis sellest lihtsalt ei piisa. Meie mängijatel võib järjepidevusest vajaka jääda, aga kui annaksime neile kõik vajalikud baasoskused, siis ülejäänu on vaid nende endi kätes. Kui me seda ei tee siis nende laeks jääbki nt Norra kõrgliiga või Poola kõrgliiga ja sealt enam edasi ei jõutagi. See, et Ragnar Klavan Liverpooli jõudis on ime ja väga paljude asjade kokkulangevus ning muidugi Raku kõva tööeetika. Müts maha Ragnari ees, aga lähitulevikus ei ole küll sarnast imelugu näha. On paar noort, kes suure õnnestumise korral, võivad 4-5 aasta pärast kuuluda mõnda tippklubisse, aga nendest on veel vara rääkida selles kontekstis.
