Venemaa Föderatsiooni arusaamatu sõjaline tegevus Ukrainas pole endiselt raugenud. Vähe sellest, et agressiooni on tõmmatud tsiviilelanike elamuid, rikutakse järjepanu ka relvarahu, mistõttu on inimeste evakueerimine äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Tulemuseks on süütute inimeste hukkumine. Mõne päeva eest andis Sky Newsi vahendusel südantlõhestava intervjuu selle sajandi üks parimaid ründemängijaid Andri Ševtšenko.
“Olen niivõrd uhke ukrainlaseks olemise üle. Minu riigile, inimestele ja perekonnale on praegu väga raske aeg. Mu ema ja õde on hetkel Kiievis. Kohutavad asjad on seal juhtunud. Inimesed surevad, lapsed surevad, rakettidega sihitakse meie maju. Peame selle sõja lõpetama. Peame leidma viisi selle sõja lõpetamiseks,” ütles 45-aastane Ševtšenko, kes 1999-2006 lõi AC Milani ridades 127 väravat
“Mu ema ja õde, nagu enamik Ukraina inimesi, keelduvad lahkumast. Nad jäävad paigale, et võidevalda meie vabaduse ja hinge eest. Oleme ühtne rahvas ja praegusel hetkel ka ühtne riik. Ümberringi on palju abi – perekonnad püüavad sõduritega toitu jagada, et üksusi aidata. Tegemist on Ukraina ajaloo ühe keerulisema ajaga, aga inimesed on väga ühtsed, sest tahame vabadust ja oma kodusid kaitsta. Meil on põgenikke, vajame humanitaarabi. Vajame meditsiinilist tuge, toitu. Tunnen, et suudan siin olles palju abiks olla ja seda ka teen.”
Kuigi viivitusega, on mõistetavalt UEFA ja FIFA astunud olulisi samme Venemaa jalgpalli sanktsioneerimise suunas, mille seas jäädi ilma selle aasta Meistrite liiga finaali korraldamisest Peterburis ja rahvuskoondis kõrvaldati MM-i play-off mängudest.
“See on suurepärane reaktsioon UEFA ja FIFA suguste institutsioonide poolt, et teha õige otsus. Ma ei arva, et see oleks raske otsus. Kui sa ründad riiki ja saadad pomme ning sõdureid, siis pole tegemist tühise konfliktiga, vaid tõelise sõjaga. Kui sõda pole peatunud, siis mu arvates on õige otsus mitte lubada ühtegi vene sportlast ühelegi spordivõistlusele. Minu jaoks jalgpalli enam ei eksisteeri. Ma ei mõtle sellele. Praegu pole selleks õige aeg. Ma ei vaata mitte mingisugust sporti. Kui ärkan, siis kogu mu keskendumine läheb mõtlemisele, kuidas saan oma riiki aidata ja mida saan teha. Olen hakanud oma vanematele ja sõpradele tihedamalt helistama, et saada aimu, mis Ukrainas toimub. See on praegu mu jaoks jalgpalliväljak, sinna läheb mu keskendumine.”
