Eesti spordi üheks lipulaevaks on hetkel naiste epeevehklemine, kus maailmaklassi tegijaid on rohkem, kui naiskonnavõistluses tiimi mahub. Üheks meie vehklemiskoondise edu arhitektiks on olnud Haapsalus sündinud Kristina Kuusk, kes on läbi ja lõhki spordisõber ning huvitaval kombel ka, nagu ta ise ennast nimetab, kellafriik, kelle eriliseks lemmikuks on Polari spordikellad.
Kuusk on senise karjääri jooksul naiskonnaga võitnud MM-tiitli (2017) ning kaks EM-tiitlit (2013 ja 2016). Tiimiga on saadud MM-ilt ka hõbe (2014) ning EM-ilt kaks pronksi (2012 ja 2018). 2018. aastal õnnestus Kristinal lõpuks teenida kaua unistuseks olnud individuaalne medal, kui Eesti koondislaste kolmikvõiduga lõppenud EM-il sai ta kaela hõbeda.
Jalgpall24.ee portaal istus Kristinaga maha, et rääkida üldisemalt spordist, teda kui sportlast liikuma panevatest jõududest, Polari kelladest ja muidugi ka vehklemisest. Muuhulgas saime teada, kes on Kuuse lemmikud NBA väljakutelt, maailma tippjalgpallist ja kergejõustikuareenilt.
Mille nimel Sa hetkel treenid?
Ma valetaks, kui ütleks, et mitte millegi suure nimel – ikka olümpiamängud. Ma ei mõtle paaniliselt trenni minnes, et tahan olümpiale saada, aga kui mõtlen, mis mind tagant lükkab, siis selleks on olümpia.
Kas sportlase jaoks on olümpiamängud see kõige-kõige tähtsam?
Eks see oleneb spordialast, aga vehklemises on kindlasti, kuigi alahinnata ei tasu ka maailmameistrivõistluste olulisust.
Kuidas Sulle sportlase elu sobib?
Väga meeldib! Kuna mulle meeldib trenni teha, siis on see minu jaoks hobi ja töö ühildamine. Ma ei suudaks ennast üheksast-viieni kontoriformaadis istuma sundida, kuid sellise ringijooksva assistendina, kes ajab kõik asjad korda, võiksin töötada küll.
Kas lapsena oli Su eesmärk profisportlaseks saada?
Ma ei pea ennast siiani profisportlaseks (naerab -toim.). See on minu jaoks loomulikult läinud ning ma ei ole enda jaoks teadvustanud seni mingit hetke, et nüüd olen tippsportlane.
Kui Sa pead mingile ankeedile kirjutama oma töökoha, siis mis Sa kirjutad?
Tavaliselt on erinevad valikud ning ma panen valdkonnaks kultuur-meelelahutus (naerab – toim.). Kultuuritöötaja! Sport on kohati rohkem nagu meelelahutus, sest see on ka publikule esinemine.
Meelelahutusega kaasneb paratamatult ka tähelepanu, kuidas Sa sellega toime tuled?
See ei meeldi mulle üldse. Seepärast mulle sobib vehklemine, et tõmbad maski pähe ja oled oma kaitsva kesta sees.
Kas eelmisel aastal võidetud esimene individuaalne tiitlivõistluste medal oli karjääri tipphetk?
Kui selgus, et ma mingit värvi medali saan, siis tundsin, kuidas aastatepikkune pingutus vajus mulle lihtsalt kaela. Ma ei suutnud enam vehklemisrajal seistagi. Nii kaua oodates oli see ikka päris hea tunne. Mulle üritati veidi isegi peale suruda, et ma peaks teises kohas pettunud olema. Aga ma olin seda medalit väga kaua oodanud, kuidas ma saaks pettunud olla?
Aga öeldakse, et esimene ja kolmas koht võidetakse ja teine koht kaotatakse?
Ma olin nii palju aastaid kaotanud ja minu jaoks ükskõik, milline medali värv, oli suur-suur võit. Mind isegi ei huvitanud, mida ülejäänud seltskond asjast arvas.
Kuidas Sa ikkagi suutsid nö oma aja ehk selle individuaalse medali ära oodata?
Ma teadsin, et see üks hetk tuleb! Ma olin selles nii kindel.
Kas pingelangust ei tulnud, et nüüd ei ole millegi nimel enam treenida?
Ei, sest meil on naiskonnana puudu ju olümpiamedal. Tahaks ükskõik millises versioonis kogu menüü (medaleid) kätte saada.
Mullusel EM-il tuli Eestile kolmikvõit, kuidas on tiitlivõistlustel oma tiimikaaslasega vehelda?
Oma naiskonnakaaslastega on raskem vehelda, kuna me tunneme teineteist väga hästi ja oma vigu on raskem ära peita.
Kuidas individuaal- ja naiskonnavõistlus vehklemises üksteisest erinevad?
Need on täiesti erinevad. Nagu kaks erinevat ala. Naiskonnavõistlus on keerulisem, kuna kuskil eksides rikud sa ka teiste võistluse.
Kumb Sulle rohkem meeldib?
Arvan isegi, et võistkonnavõistlus, kuna seal võitled mitmekesi ühe asja eest ja emotsioon on teistsugune ja võimendub.
Kuidas Sa oma soorituseks keskendud, kas Sul on mingi oma nipp?
Iga võistlus täiesti erinevalt. Vahest tunnen, et muusika aitab, vahest jällegi tahan vaikust ning mõnikord on vaja järjepidevalt rääkida. Vahest loen ka täiesti mõttetuid uudiseid veebist, mis aitavad pea korraks tühjaks tõmmata.
Eestis on häid vehklejaid rohkem, kui kohti naiskonnas. Kuidas selline konkurents Sinule sobib?
See on väga vinge! Mulle meeldivad kõik need naised ja üliäge on toimetada. Lahe, et just vehklemises, mitte mõnel muul alal, on kokku saanud punt nii tugevaid naisi – iseloomu, karakteri, tahtejõu ja võimete poolest.
On silma jäänud, et Sul on võistlustel alati kell käe peal, miks nii?
Minu jaoks on kella kandmine ülioluline. Ma olen täielik kellafriik. Ma ei julge enam lugeda, kui palju mul kellasid kodus on… korralik kastitäis. Kell on minu jaoks ilus aksessuaar, mida saab kasutada ka töövahendina.
Sa kasutad igapäevase spordikellana Polarit, millal See alguse sai?
See oli 10 aastat tagasi kindlasti, kui ma oma esimese Polari sain. See oli üsna algeline ja luges ainult pulssi. Aga mulle meeldis ja ma ostsin teise ja kolmanda samasuguse hiljem veel. See oli käe peal väga mugav.
Kui Sa oma Polarit töövahendina kasutad, siis mida Sa jälgid?
Loomulikult pulssi, aga moodne on tänapäeval ka oma samme lugeda ja jooksmast tulles tahad ju kindlasti teada mitu meetrit täpselt läbisid. Sellised elementaarsed asjad, mida iga harrastussportlanegi oma spordikellalt ootab.
Kas numbrid annavad Sulle lisamotivatsiooni?
Muidugi. Joostes meeldib pidevalt distantsi jälgida, kui palju lõpuni veel jäänud on.
(Kristina näitas seejärel Tallinna Mõõga järel Polarist tehtud fotot, kus olid vehklemisturniiri kokkuvõtvad numbrid 13 tundi ja üle 30 000 sammu).
Kui Sa nimetad ennast kellafriigiks, siis ka spordikella välimus on Sinu jaoks oluline?
Ikka on, sealt järeleandmisi teha ei saa. Nüüd kindlasti mehed hakkavad karjuma: “Mismõttes? Töövahend ei pea ju ilus olema! Mis naiste jutt see on?” Aga minu kell peab olema ilus.
Fotosid vaadates oled viimasel ajal kandnud võistlustel erinevaid Polari mudeleid, aga vist alati valget?
Mitte alati, mul on olnud ka roosa ja must Polar. Ja isegi, kui mul parasjagu spordikella pole käe peale panna, siis kasutan mõnda tavalist käekella.
Tead Sa tippvehklejate hulgas veel mõnda sellist nö kellafriiki?
Kui ma oma lemmikkellade kollektsioonist panin pildi Instagrami, siis selgus, et üks meesvehkleja on samasugune hull ja hakkas mulle ette laduma oma lemmikmudeleid. Seega, tuli välja, et on.
Kas esimesest spordikellast alates oled vaid Polarit kasutanud?
Pole ühegi teise tootja spordikella kunagi kasutanud. Seni olen rahul olnud ja ma isegi ei oska kommenteerida, kuidas ta teiste tootjatega võrreldes on. Minu jaoks on Polar kõige parem.
Polaril on Jalgpall24.ee portaali lugejatele eripakkumine! Ostes Polar e-poest Vantage V profi spordikella, saad tasuta kaasa Loop Crystal aktiivsusmonitori. Vaata täpsemalt SIIT.
Kui suur osakaal on vehklemises ÜKE treeningutel?
Oleneb perioodist, ettevalmistusperioodil on rohkem ÜKE – jookseme ja käime jõusaalis. Mida rohkem võistlusperioodi poole, seda enam teeme erialast trenni.
Sul ÜKE trennide suhtes mingit vastumeelsust pole?
Ei! Mulle väga meeldib. Hea füüsiline vorm on vehklemises ülioluline. Need, kes ala on proovinud, saavad aru, kui tähtis see tegelikult on. Algajad on tavaliselt 50 sekundi peal olukorras, kus ütlevad, et nad enam ei jaksa. Aga sel hetkel on vaja veel üle kahe minuti vastu pidada.
Kui palju erineb mõnest Hollywoodi filmis nähtud vehklemine päriselt vehklemisest?
Väga erineb! Mina ei suudaks kinolinal nii kehvasti vehelda. Ma ei oskaks ennast tehniliselt ja kiiruselt nii halvaks näidelda, kui filmis veheldakse (naerab – toim.).
Kui Sind viia ajas tagasi kuskile aastasadade taha, kus mõõk oli põhiliseks relvaks, kuidas ennast tunneksid?
Tegelikult ega ei tea, aga tänapäeval on vehklemises kiirused ja kõik muu väga palju muutunud.
Kas tunned, et Eestis on teie tulemuste tuules peale kasvamas noori, kes saavad seda kõrghetke ära kasutades pildile tõusta?
Ma loodan, et noored oskavad selle ära kasutada. Kuigi trennis ma olen märganud, et ega nad naljalt meile vastu ei taha tulla. Kui ma ennast noorena mäletan, siis tahtsin palju kiiremate ja tugevamate meestega vehelda. Muidugi tahtsin ennast toonaste tippude Heidi Rohi, Marika Võsu ja Irina Embrichiga pidevalt proovile panna. Kui nad kutsusid rajale, siis mul oli kohe “jess”ja tahtsin neile väga ära panna. Nüüd ma ei näe seda.
Kui tipptasemel panna vehklema mees ja naine, näiteks sina, siis kui suur tasemevahe on?
Umbes sama, kui mees ja naine panna 100-meetri jooksus samale stardijoonele. Matšis kuskile maani ma ehk püsiks tuules, aga lõpp läheks kindlalt meeste kasuks. See on normaalne.
Kas Sinus on ka treenerialget?
Ma oleks väga nõudlik ja kuri treener. Ma tean sportlasena, mis on vaja ära teha selleks, et jõuda tippu. See, kui istutakse trennis telefonid käes, ei läheks mitte. Või suhtumine, et tähtis on osavõtt… minu jaoks tuleb ka viimane koht väärikalt välja võidelda!
Kui palju Sa üldiselt sporti jälgid?
Väga palju vaatan! Laskesuusatamist vaatan ja elan kaasa, kuna viimase lasuni pole kunagi midagi selge. Ise suusatada ei oska üldse, aga see ei sega mul teleka taga olemast täielik asjatundja. Sama ka jalgpalliga. Korvpalli vaatan ka muidugi ja kergejõustikku ning tennist. Vahet pole, mis sport telekast tuleb.
Kes Su lemmiksportlased on, kellele Sa kaasa elad?
Need ei pea üldse eestlased olema. Mul tekib mingite sportlaste vastu lihtsalt sümpaatia ja hakkan neid jälgima. Näiteks kaugushüppaja Ivana Španovic, temale elan täiega kaasa. Hiljuti näiteks vaatasin NBA-d ja mulle hakkas meeldima Russell Westbrook. Vaatasin, et nii äge tüüp. Stephen Curry meeldib NBA-st väga. Ma ei tea, kas mulle meeldib mingite sportlaste juures nende hoiak või mis see on?
Jalgpalliväljakutelt ka mõni kindel lemmik on?
Cristiano Ronaldo muidugi. Tema puhul naudin, kuidas ta sporti suhtub.
Tippsportlastel on tänu sotsiaalmeedia arengule palju rohkem fänne, aga nad on ka kritiseerijate jaoks paremaks märklauaks. Kas Sinuni ka negatiivset tagasisidet jõuab?
Vahest võtan kehvasti läinud võistluse uudise lahti ja loen kommentaare. Mind ajavad negatiivsed kommentaarid pigem naerma. Ma ei võta enne negatiivset kriitikat tõsiselt, kui see kommenteerija võtab relva kätte ja vehkleb minuga. Kui ta mulle ära teeb, siis ütlen: “Sorry, sul oli tõepoolest õigus.”
Kui palju Sa ise raskeid kaotusi üle elad?
Selliseid momente on olnud, aga ma ei jää pikalt põdema. Ma tean, et varsti on uus võistlus ja kui ma põen ühe mõttetu kaotuse üle, siis ma ei jõua kuhugi. Pole vaja otsida süüdlast, vaid lahendust. Kui sa ei oska kaotada, siis sa ei õpi kunagi ka võitma.
